Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Johannes Semper

Sündis Mulgimaal Pahuvere Tuhalaane vallas 22.03.1892 - 21.02.1970 Tallinn. Johannes Semper oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik. 

Semperi Koolitee algas kodus, jätkus Viljandis ja Pärnus. 1910. aastal lõpetas gümnaasiumi ja seejärel õppis aastani 1914 Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogiat ning aastatel 1915–1916 Moskvas arhitektuuri.

Semper oli kirjanik, kes on viljelenud kõiki kirjanduse põhiliike. Ta roll eesti kirjandusloos asetub 1920. ja 1930. aastail kõrvuti Friedebert Tuglase ja Gustav Suitsu omaga. Ajakirja Looming toimetajana (1930–1940) päris ta Jaan Kärneri järel Tuglase tooli, aastatel 1928–1940 oli õppejõuks Tartu Ülikoolis samal ajal Gustav Suitsuga. Kui aga Suits valis 1944. aastal paguluse ja Tuglas oli sõja järel pikalt sisepagulane, sai Semperist okupatsioonivõimude kaastöötaja (Kirmus).

Värsikogude ”Jäljed liival” (1920), ”Maa- ja mereveersed rytmid…” (1922), ”Päike rentslis” (1930) kõrval ilmus ka kaks novellikogu (”Ellinor” ja ”Sillatalad”, raamatuna mõlemad 1927) ja kaks romaani (”Armukadedus” (1934) ja ”Kivi kivi peale” (1939)). Semperi luule ja proosa paistsid silma vormikindlusega, proosa terase psühholoogilise eritluse poolest. Semperi 1920. ja 1930. aastate esseistika pakub huvi ka tänasele lugejale.

Elu jooksul avaldas Semper ka mitmeid reisikirju, oli viljakas tõlkija ning on vahendanud rohkesti prantsuse kirjanduse klassikast (Stendhal, Hugo, Daudet, Zola jt).

Riigipöörde järel okupatsiooni alguses oli Johannes Semper ENSV haridusminister, ENSV ülemnõukogu saadik aastatel 1940–1951, samuti hiljem. Sõja ajal viibis Nõukogude tagalas. 1950. aastal heideti ta välja Kirjanike Liidust ja NLKP-st süüdistatuna kosmopolitismis ja kodanlikus natsionalismis. Ta õigused taastati aastal 1955, pärast seda jätkas ta aktiivselt osalemist ühiskondlikus elus, olles mitmes ametis Kirjanike Liidus ja valitsusorganites. 1955 ilmus romaan ”Punased nelgid”, mis valgustab 1940. aasta sündmusi okupatsioonvõimude poolt kanoniseeritud ajalookäsitluse järgi. Sama võib nentida ta näidendite ”Aja käsk” (1946), ”Murrang” (1949) ja ”Inimesed risttuultes” (1960) kohta. Johannes Semper jätkas luule kirjutamist ka hiljem, kaasajal tsiteeriti sageli värsse kogust ”Kuidas elaksid?” (1958).