Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Jaan Poska

Jaan Poska sündinud 24.01.1886 - 07.03.1920 

Kust olid pärit Eesti riigijuhtide esivanemad?

Jaan Poska sündis õigeusu köstri peres, kus kõik lapsed, ka tütred, said kõrgema hariduse.Jaan Poskat peetakse üldiselt Laiuselt pärit meheks, kuid tegelikult pärinevad ka Jaan Poska eellased Mulgimaalt, nimelt Anikatsilt. Ta vanaisa oli Tuhalaane vallakohtunik ja ta isa õppis
Tuhalaane algkoolis, lõpetas seejärel samuti Riia Vaimuliku Seminari, pärast kooli lõpetamist töötas Torile, siis Sangastes ja valiti 1864 Laiusele köster-koolmeistriks. Pere 12 lapsest 7 olid pojad, kellest 5 lõpetas Riia Vaimuliku seminari, nende hulgas kolmandana sündinud Tartu rahu sõlmimise komisjoni esimees Jaan Poska. 

Poska õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Loe Jaan Poskast

Andeka poisina pääses Poska Karksi-Nuia preestri Allika abil Riia õigeusu vaimulikku seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. 

1877-1886  õppis Jaan Poska Riia vaimulikus seminaris, jätkates seejärel õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1890. aastal. 1913-1917 oli Tallinna linnapea.

1918-1919 juhtis Jaan Poska Eesti välissaatkonda ning osales Pariisi rahukonverentsil, võideldes Eesti vabariigile rahvusvahelise tunnustuse saavutamise eest. Olles jõudnud Pariisis veendumusele, et Eesti ei saa lääneriikide toetusega arvestada, asus Poska tegutsema rahu sõlmimise nimel Venemaaga.

Nõukogude Venemaaga alustatud rahuläbirääkimistel Eesti delegatsiooni juhiks määratud Poska külm veri, rahu ning kindlameelsus etendasid olulist rolli Eestile soodsa tulemuse saavutamisel. Poskal oli õigus, kinnitades, et Eesti on sõlminud rahulepingu, mida tal pole mingit põhjust häbeneda. Tartu rahu ratifitseerimisel ei unustanud Poska siiski mainida, et endale kindla tuleviku tagamiseks peab Eesti ka oma kaitsevõimet kõrgel hoidma.

Poska elu uurinud professor Peeter Järvelaid on juhtinud tähelepanu sellele, et tema isaliinis esivanemate kohta on esimesed andmed Põhjasõja-järgsest ajast Paistu kihelkonnast Anikatsi külast. Samuti on Järvelaid kinnitanud, et Poskade meesliinis on Laiuse kõrval ka Tuhalaane väga tähtis paik. Jaan Poska isaisa ei saanud küll usuvahetuse järel loodetud maad, aga sai õiguse panna poeg Tuhalaane õigeusu kiriku juures tegutsevasse kooli.

Ta õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Andeka poisina pääses ta Karksi-Nuia preestri Allika abil Riia õigeusu vaimulikku seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse.

See oli õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases aga usuteadust. Kummagi juures oli ka internaat, kus õpilased elasid. Õppekeeleks oli vene keel, läti ja eesti keelt õpetati eriainena. Õppureist enamus olid lätlased, eestlasi oli tunduvalt vähem ja venelasi mõni üksik. Eriti rohkesti õpetati vaimulikus seminaris filosoofiat ja loogikat.

1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri ta isa. Ema kolis siis Tartusse, kus üks poegadest, Mihkel, õppis ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks Jaan Poskast saanud ka preester, kuid õnneks määrati vend Mihkel rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.
1886. aasta kevadel sooritas Jaan eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus Jaan Poska õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile.
Aastal 1890 lõpetas Jaan Poska ülikooli. 

Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks. 1905. aastast valiti Jaan Poska linnavolikogu juhatajaks.

Sel perioodil laienes rahvahulkade poliitiline ärkamine. Avaliku arvamuse ainsaks keskuseks olid omavalitsused. Seepärast tuli linnavolikogu päevakorda ka poliitilisi küsimusi, mida algatas tihti Poska.

1913–1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi: 1914–1915 korraldati ümber arstiabi, 1915 asutati naiskommertskool ja 1916 kunsttööstuskool.

Jaan Poska linnapeaametiajal asutati tema algatusel Tallinnas linnade liidu osakond, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli tähtsaks keskuseks sõja ajal. Poska täitis edukalt oma ülesandeid rasketes sõjaoludes, rinde lähemas tagalas.

Märtsist oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Ta ülesandeks oli korra säilitamine linnas, kus oli laostuv vene sõjavägi. Tuli tagada kodanike julgeolek ja korraldada inimeste kaitse vene soldatite rüüstamiste vastu. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu.

Jaan Poska vastutas kubermangukomissarina Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimiste läbiviimise eest.

Jaan Poska tegevus kubermangu komissarina lõppes pärast bolševike võimuhaaramist, kui Viktor Kingissepp võttis asjaajamise üle. Eesti Maanõukogu kuulutas ennast 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis.

Sügisel 1917 aastal valiti Poska Vene Asutava Kogu liikmeks. Seal olid ülekaalus esseerid, kes kavatsesid muuta Venemaa föderatiivseks riigiks. Poska rõhutas, et Eestil tuleb koos teiste väikerahvastega maksma panna enesemääramise õigus ja et iseseisvuse saavutamiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke teid. Asutava Kogu tegevus lõppes bolševike võimuhaaramise tõttu.

24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitjana ja kohtuministrina.

1918–1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil.

1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks.

15. detsemberil 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Venemaa nõudmised olid alguses vastuvõetamatud, eriti riigipiiride suhtes. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.

Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust."

Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse valmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda põhiseaduskomisjoni koosolekut.

7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas.