Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Jaan Poska

Jaan Poska sündinud 24.01.1886 - 07.03.1920 

Kust olid pärit Eesti riigijuhtide esivanemad?

Jaan Poska sündis õigeusu köstri peres, kus kõik lapsed, ka tütred, said kõrgema hariduse.

Jaan Poskat peetakse üldiselt Laiuselt pärit meheks, kuid tegelikult pärinevad ka Jaan Poska eellased Mulgimaalt, nimelt Anikatsilt.

Jaan Poska isapoolsete esivanemate kohta on esimesed andmed Põhjasõja-järgsest ajast Paistu kihelkonnast Anikatsi külast. Jaan Poska isaisa ei saanud usuvahetuse järel loodetud maad, küll aga õiguse panna poeg Jaan Tuhalaane õigeusu kiriku juures asunud kooli. Tulevase riigimehe isast teame, et kui 1846 oli Paistu pastor hinnanud tema lugemisoskust küllalt heaks, siis tema maailm muutus, kui avanes võimalus õppida Riia vaimulikus koolis (papikoolis 1847-1853).

Poskade eristumine talupojasuguvõsadest algas juba 19. sajandi keskel, kuid nad jäid läbi aegade eestlasteks, olles oma venekeelse hariduse ja paljude riigiametnike olemasolu tõttu lähemal pigem vene kui saksa kultuurile.

Poskade meesliinis esivanemad elasid Viljandimaal Paistu kihelkonnas Tuhalaane mõisapiirkonnas Anikatsi külas. Nad kolisid 18. sajandil korduvalt talust tallu, paljud surid noorelt ning talu läks edasi naisliini kaudu (st lesknaine abiellus uuesti). Liivimaa üldise perekonnanimede paneku ajal 1823. aasta paiku said nad perekonnanimeks Porska, mis muutus aga üsna peagi nimeks Poska. (Muide, Eestis on teinegi Poskade suguvõsa ning see on pärit Tartumaalt Võnnu kihelkonnast. Tollest suguvõsast on pärit näiteks dirigent Kristiina Poska.)

Perekonnanime saanud Jaas Poska (1773–1835) kolmandast abielust endast 32 aastat noorema Mariga (1805–1867) sündis poeg Juhan ehk Jaan Poska (1835–1882). Paraku oli tema isa Jaas surnud juba pool aastat enne tema sündi.

Hoolimata sellest, et Jaan kasvas vabadiku lese üksiklapsena, sai temast Eesti ühe ärksaima perekonna isa. Jaan läks üldise usuvahetuse käigus 1846. aastal koos oma emaga luterlusest õigeusku, jagades sellega enamiku Tuhalaane mõisa talupoegade saatust.

Küllap kehva koduse olukorra, kuid nutika pea tõttu saadeti Jaan õppima Riia vaimulikku kooli. See juhtus ehk preestri soovitusel. Seal õppimine oli tasuta ning Jaan jätkas õppimist sama kooli juures vaimulikus seminaris. Koolis õpetati teoloogiat, keeli ja üldaineid. Õpitav omandati kõigepealt emakeeles, siis kordasid venelased eesti või läti, eestlased ja lätlased vene keeles. Muide, õpilasi tuli komplekteerida võrdselt eestlastest, lätlastest ja venelastest. Seminar andis keskhariduse.

Jaan Poska vanaisa vanaisa oli Tuhalaane vallakohtunik ja tema isa õppis Tuhalaane algkoolis, lõpetas seejärel samuti Riia Vaimuliku Seminari, pärast kooli lõpetamist töötas Torile, siis Sangastes ja valiti 1864 Laiusele köster-koolmeistriks.

Pere 12 lapsest 7 olid pojad, kellest 5 lõpetas Riia Vaimuliku seminari, nende hulgas kolmandana sündinud Tartu rahu sõlmimise komisjoni esimees Jaan Poska. 

Poska õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Loe Jaan Poskast

Andeka poisina pääses Poska Karksi-Nuia preestri Allika abil Riia õigeusu vaimulikku seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. 

1877-1886  õppis Jaan Poska Riia vaimulikus seminaris, jätkates seejärel õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1890. aastal. 1913-1917 oli Tallinna linnapea.

1918-1919 juhtis Jaan Poska Eesti välissaatkonda ning osales Pariisi rahukonverentsil, võideldes Eesti vabariigile rahvusvahelise tunnustuse saavutamise eest. Olles jõudnud Pariisis veendumusele, et Eesti ei saa lääneriikide toetusega arvestada, asus Poska tegutsema rahu sõlmimise nimel Venemaaga.

Nõukogude Venemaaga alustatud rahuläbirääkimistel Eesti delegatsiooni juhiks määratud Poska külm veri, rahu ning kindlameelsus etendasid olulist rolli Eestile soodsa tulemuse saavutamisel. Poskal oli õigus, kinnitades, et Eesti on sõlminud rahulepingu, mida tal pole mingit põhjust häbeneda. Tartu rahu ratifitseerimisel ei unustanud Poska siiski mainida, et endale kindla tuleviku tagamiseks peab Eesti ka oma kaitsevõimet kõrgel hoidma. Jaan Poska ütlus "Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu."  raamatust "Lühike Vabadussõja ajalugu", A.Traksmaa, 1992.

Poska elu uurinud professor Peeter Järvelaid on juhtinud tähelepanu sellele, et tema isaliinis esivanemate kohta on esimesed andmed Põhjasõja-järgsest ajast Paistu kihelkonnast Anikatsi külast. Samuti on Järvelaid kinnitanud, et Poskade meesliinis on Laiuse kõrval ka Tuhalaane väga tähtis paik. Jaan Poska isaisa ei saanud küll usuvahetuse järel loodetud maad, aga sai õiguse panna poeg Tuhalaane õigeusu kiriku juures tegutsevasse kooli.

Ta õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Andeka poisina pääses ta Karksi-Nuia preestri Allika abil Riia õigeusu vaimulikku seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse.

See oli õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases aga usuteadust. Kummagi juures oli ka internaat, kus õpilased elasid. Õppekeeleks oli vene keel, läti ja eesti keelt õpetati eriainena. Õppureist enamus olid lätlased, eestlasi oli tunduvalt vähem ja venelasi mõni üksik. Eriti rohkesti õpetati vaimulikus seminaris filosoofiat ja loogikat.

1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri ta isa. Ema kolis siis Tartusse, kus üks poegadest, Mihkel, õppis ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks Jaan Poskast saanud ka preester, kuid õnneks määrati vend Mihkel rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.
1886. aasta kevadel sooritas Jaan eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus Jaan Poska õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile.
Aastal 1890 lõpetas Jaan Poska ülikooli. 

Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks. 1905. aastast valiti Jaan Poska linnavolikogu juhatajaks.

Sel perioodil laienes rahvahulkade poliitiline ärkamine. Avaliku arvamuse ainsaks keskuseks olid omavalitsused. Seepärast tuli linnavolikogu päevakorda ka poliitilisi küsimusi, mida algatas tihti Poska.

1913–1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi: 1914–1915 korraldati ümber arstiabi, 1915 asutati naiskommertskool ja 1916 kunsttööstuskool.

Jaan Poska linnapeaametiajal asutati tema algatusel Tallinnas linnade liidu osakond, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli tähtsaks keskuseks sõja ajal. Poska täitis edukalt oma ülesandeid rasketes sõjaoludes, rinde lähemas tagalas.

Märtsist oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Ta ülesandeks oli korra säilitamine linnas, kus oli laostuv vene sõjavägi. Tuli tagada kodanike julgeolek ja korraldada inimeste kaitse vene soldatite rüüstamiste vastu. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu.

Jaan Poska vastutas kubermangukomissarina Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimiste läbiviimise eest.

Jaan Poska tegevus kubermangu komissarina lõppes pärast bolševike võimuhaaramist, kui Viktor Kingissepp võttis asjaajamise üle. Eesti Maanõukogu kuulutas ennast 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis.

Sügisel 1917 aastal valiti Poska Vene Asutava Kogu liikmeks. Seal olid ülekaalus esseerid, kes kavatsesid muuta Venemaa föderatiivseks riigiks. Poska rõhutas, et Eestil tuleb koos teiste väikerahvastega maksma panna enesemääramise õigus ja et iseseisvuse saavutamiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke teid. Asutava Kogu tegevus lõppes bolševike võimuhaaramise tõttu.

24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitjana ja kohtuministrina.

1918–1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil.

1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks.

15. detsemberil 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Venemaa nõudmised olid alguses vastuvõetamatud, eriti riigipiiride suhtes. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.

Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust."

Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse valmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda põhiseaduskomisjoni koosolekut.

7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas.

Eesti mõjukaim perekond Poska? Postimees 06.01.2018

oskade meesliinis esivanemad elasid Viljandimaal Paistu kihelkonnas Tuhalaane mõisapiirkonnas Anikatsi külas. Nad kolisid 18. sajandil korduvalt talust tallu, paljud surid noorelt ning talu läks edasi naisliini kaudu (st lesknaine abiellus uuesti). Liivimaa üldise perekonnanimede paneku ajal 1823. aasta paiku said nad perekonnanimeks Porska, mis muutus aga üsna peagi nimeks Poska. (Muide, Eestis on teinegi Poskade suguvõsa ning see on pärit Tartumaalt Võnnu kihelkonnast. Tollest suguvõsast on pärit näiteks dirigent Kristiina Poska.)

Perekonnanime saanud Jaas Poska (1773–1835) kolmandast abielust endast 32 aastat noorema Mariga (1805–1867) sündis poeg Juhan ehk Jaan Poska (1835–1882). Paraku oli tema isa Jaas surnud juba pool aastat enne tema sündi.

Hoolimata sellest, et Jaan kasvas vabadiku lese üksiklapsena, sai temast Eesti ühe ärksaima perekonna isa. Jaan läks üldise usuvahetuse käigus 1846. aastal koos oma emaga luterlusest õigeusku, jagades sellega enamiku Tuhalaane mõisa talupoegade saatust.

Küllap kehva koduse olukorra, kuid nutika pea tõttu saadeti Jaan õppima Riia vaimulikku kooli. See juhtus ehk preestri soovitusel. Seal õppimine oli tasuta ning Jaan jätkas õppimist sama kooli juures vaimulikus seminaris. Koolis õpetati teoloogiat, keeli ja üldaineid. Õpitav omandati kõigepealt emakeeles, siis kordasid venelased eesti või läti, eestlased ja lätlased vene keeles. Muide, õpilasi tuli komplekteerida võrdselt eestlastest, lätlastest ja venelastest. Seminar andis keskhariduse.

Tollest õppeasutusest on pärit paljud Eesti ajalukku jälje jätnud mehed. Kõrghariduse omandas hiljem 141 eestlasest koolilõpetanut. Jaan õppis seal 1847–1853, olles üks 12 esimesest eestlasest õpilasest (kool rajati 1846. aastal). Kolmeklassilist seminari ta siiski ei lõpetanud, vaid katkestas õpingud teises klassis (teoloogiat õpetati just kolmandas klassis). Jaanist sai köster-kooliõpetaja algul Toris, Põltsamaal, Priipalus, Nõos ning aastast 1864 nüüdsel Jõgevamaal Laiusel.

Jaan oli abielus Anna Tikriga (1839–1895), kes kaotas varakult vanemad (nagu Jaan kaotas isa) ning teda kasvatas Ilmjärve koguduse preester Aleksander Poletajev. Ilmjärve oli Priipalu naaberkogudus, seetõttu küllap kohtusidki Jaan ja Anna just seal. Neil oli 11 last, kes kõik (sealhulgas tütred) said kesk- või kõrghariduse, mis oli tolle aja kohta erakordne. Pärimuse järgi oli just Anna see, kes haridusse eriti tugevalt uskus. Isa Jaan oli peale köstriameti ka maapidaja – talul oli ligi seitse hektarit maad, mis andis köstripalgale väikese lisasissetuleku. Poskade kodune keel oli vene keel, kuid perekonnas ei unustatud ka eesti keelt.

Pärast Jaani surma 1882. aastal läks Anna lastega elama Tartusse poja juurde. Jaan ja Anna Poska viis poega õppisid isa eeskujul Riia vaimulikus seminaris, neli neist olid omandanud alghariduse isa juures Laiusel. Nende üks tütar suri 18-aastaselt ning üks poeg nelja-aastaselt.

Kui enamasti näeme Eesti ajaloost paljude haritlaste saksastumist 19. sajandil või isegi 20. sajandi algul, siis Poskade puhul on tegu harvema tendentsiga venestumisele. Selle põhjus oli muidugi õigeusk, hariduse saamine venekeelsetest õppeasutustest ning töötamine Tsaari-Venemaa riigiasutustes või näiteks advokaadina. Asjaajamine oli ka Eestis 1890. aastate algul kohustuslikult venekeelne, samuti olid venekeelsed paljud kohtuametnikud, kellega tuli suhelda.

Vene keele taust aga tuleb perekonda veel kaugemalt kui vaid Riia vaimulikust koolist ja seminarist – nimelt oli 11 lapse ema Anna Poska vaeslapsena üles kasvanud venelasest preestri peres. Seega oli nii Jaan Poska noorema kui ka tema õdede emakeel vene keel. Lastega suheldi osaliselt aga eesti keeles, kindlasti tehti seda palju enamgi iseseisvunud riigis, mille rahvusülikoolis paljud suguvõsa liikmed käisid.

Seega, kui enamasti muutusid haritlastest eestlased saksakeelseks, siis Poskad muutusid venekeelseks. Kolme kohaliku keele (eesti, saksa ja vene) valdamine oli aga nagunii loomulik.

Poskad olid erilised ka seisuse poolest. Kui enamik eestlasi olid talupojaseisusest, edukamad said sageli ka linnakodanikuks (alamate linnakogukondade ehk oklaadide liikmed, näiteks töölisoklaad), siis Poskad olid vaimuliku seisuse liikmetena maksukogukondadest väljaspool. Küllap tõstis seegi nende eneseteadvust.

Poskade hulgas näeme kõige rohkem vaimulikke ja juriste. Eks sõltus hariduse omandamine paljuski majanduslikest võimalustest. Vaimuliku kutse omandamise kulud kattis riik, jurisprudentsi tudeerimine oli aga justkui investeering tulevikku – seda said endale lubada esialgu vaid üksikud (enamasti nooremad) perekonnaliikmed, kui vanemad neid toetasid.

Vaadates Poskade edukuse eeldusi, siis võib õhku paisata küsimuse: kas meil oleks sellist perekonda, kui 1845. aastal poleks tekkinud Eestis usuvahetuskampaania ning kui Jaan Poska vanem poleks elanud Tuhalaanes, kus õigeusku pöördus enamik talupoegi?

Luterlastest perekondade puhul oli edukus palju raskem tulema, see sündis ümberrahvustumise arvelt. Poskadel näeme vaid keelevahetust, kuid kahtlust nende enesetunnetusliku rahvusliku kuuluvuse kohta tõenäoliselt pole. Küll aga on kindel, et kui Eesti poleks iseseisvunud (millele Jaan Poska ise palju kaasa aitas), oleks Poskade hulgas tõenäoliselt suurenenud nii Venemaale õppima minejate hulk kui ka vene keele omaksvõtt.

Näitlikustamaks, kuidas selle harukordse talupoegadest võrsunud perekonna hulgas on hariduspüüe levinud, olgu esitatud põgus ülevaade Jaan Poska vanema eelkõige nendest järeltulijatest, kes on olnud seotud hariduse ja teadusega. Järeltulijaid elab üle maailma tänapäevani, paljud Jaan Poska noorema pereliikmetest põgenesid 1944. aastal Eestist. Nende hulgas on näiteks kultuuritegelasi (muusik Helin-Mari Arder Eestis), arhitekte (Jaan Pill Kanadas) ja ärijuhte (Schibstedi Rootsi haru peadirektor Raoul Grünthal, TransferWise’i tegevjuht Kristo Käärmann Londonis).

Tänapäeval ei paista Poskade suguvõsa teiste hulgast erilisusega silma, küll aga oli see nii 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel. Tugeva jälje jätsid haritud suguvõsa saatusesse Teise maailmasõjaga seotud sündmused, mis viisid osa peresid lahku, mõni pereliige hukkus. Mingil määral võib paralleele tõmmata Poskade suguvõsa ja baltisaksa perekondade vahel, kellest paljud hääbusid haritud üksikute õpetajannadega.