Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Jaak Peeter Sõggel

Jaak Peeter Sõggel sündis mõisatöölise pojana Mulgimaal Kaarli vallas Taru talus 27.03.1871 - 8.12.1963 Abja. Rahvaluulekoguja, folklorist ja kirjanik.
Ajalehtedele hakkas kirjutama 1890 Kaarlis, on teinud kaastööd Sakalale, Olevikule, Wirmalisele, Postimehele, Põllumehele, 1920–1930 Pärnu Postimehele.
Vanavara korjamist algas juba karjapoisina, kui veel ei teadnud, mida selle materjaliga pihta hakata.
 
Sõggeli elutöö: 20 360 lehekülge J. Hurdale, 1500 lehekülge M.Eisenile, 100 lehekülge Eesti Rahva Muuseumile, 2000 lehekülge Eesti Rahvaluule Arhiivile, 40 lehekülge Jaan Jungile ja 100 lehekülge F. Kuhlbarsile.
 
Oli Eesti Rahva Muuseumi aukorrespondent. Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivi põhjal oli Sõggel üks Eesti viljakamaid kogujaid ja juttude üleskirjutajaid.

Temalt on ilmunud jutte, luuletusi ja sõnumeid ajalehtedes Sakala, Olevik, Uus Aeg, Eesti Kodu, Virmalised, Eesti Postimees, Pärnu Postimees jm. Eraldi raamatutena on ilmunud proosakogud “Jahiraamat” (1898), “Pühade külaline” (1899), “Mänguaed” (1902) ja “Elu teeimed” (1910) ning lastenäidendid “Vanemuise pidu” (pseudonüüm Alide Moodela, 1906) ja “Juta unenägu” (pseudonüüm Marie Sõggel, 1909). Tal oli oma raamatukogu, kus paljud raamatud olid tema enda poolt köidetud.


1896. aastal ilmus Jaak Sõggeli sulest teadaolevalt esimene eestikeelne soid käsitlev metsamajanduslik kirjutis.

Haavatüvest endaõõnestatud venel käis ta jõgesid mööda kaks korda Pärnus ja avaldas oma teekondadest reisikirjeldusi „Olevikus".

Palju tähelepanu pühendas ta oma kodule, selle heakorrastamisele ja kaunistamisele, istutas puid ja põõsaid ning rajas viljapuuaia. Kindel koht õues oli lillepeenardel ja siit-sealt kokkukorjatud omapärase kujuga kividel.

Jaak Sõggel oli ka oma kodukandi kultuurielu suunaja ja kandja. Uuele ilmakodanikule tilgutas ta jumalasõna saatel otsmikule kolm korda ristimisvett. Väsinud ränduri pani “kuuselaudade vahele, kena kirstu keskele” ja saatis viimasele teekonnale. Aga ka hälli ja haua vahele mahtuvatel külarahva eluverstapostide tähistamistel kutsuti teda sõna sekka ütlema. Karsklase ja äkilise ütlemisega mehena aga oli teda – vana Sõkla – põhjust karta küla viinaninadel.