Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Henrik Visnapuu

Henrik Visnapuu sündis 02.01.1890 Helme kihelkonnas Leebikus Mulgimaal – 03.04.1951 Long Island, New York, oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik.

Henrik Visnapuu kirjutab oma mälestusteraamatus "Päike ja jõgi": "Kärstna mäelt Pikasilla poole suundudes laskub maastik aegamööda Võrtsjärve madalikku. Selle madaliku servas asubki Leebiku vald, minu esivanemate kahesaja-aastane kodukoht,"

Vinspauu lapsepõlv möödus eri paigus Lõuna-Eestis – Vana-Kongutas, Meeril, Reolas, Tõõrastes, Tammistus, Vasulas, Sarakustes, Helmes, kus ta isa pidas metsavahi või kupja ametit. 

Visnapuu õppis mitmes algkoolis, keskhariduse sai Tartu õhtugümnaasiumis. 1917 astus Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna klassika osakonda ja õppis hiljem samas eesti kirjanduslugu 1920–1921 ning seejärel Berliini ülikooli filosoofia osakonnas ja oli üliõpilaskorporatsiooni «Sakala» liige. Kuni 1917 töötas ta õpetajana Kastre-Peravallas, Koerus, Kavastus ja Tartus M. Aidniku tütarlaste progümnaasiumis ning oli seejärel ajalehe «Tallinna Teataja» toimetuse liige, Vabadussõjas ajalehe «Vaba Maa» sõjakirjasaatja, vabakutseline kirjanik Tartus kuni 1935. aastani. Asus siis Tallinna, kus oli riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunik, ajalehe «Uus Eesti» toimetuse liige, kultuuriajakirja «Varamu» toimetaja. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Tallinna draamateatri dramaturg ja kirjandusliku almanahhi «Ammukaar« toimetaja. 

1944 sügisel põgenes Visnapuu Saaremaa ja Kuramaa kaudu Eestist ning elas Saksamaa ja Austria põgenikelaagreis. 1949 asus ta ümber USAsse. Henrik Visnapuu suri 3. aprillil 1951 New Yorgis. 

Visnapuu luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses alates aastast 1908.

Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Visnapuu oli M. Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid. Armastus- ja looduslaulude kogu "Amores" (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele. Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks.

Järgmised värsikogud "Jumalaga, Ene!" (1918), "Käoorvik" (1920), "Hõbedased kuljused" (1920) ja "Talihari" (1920) süvendavad Visnapuust ettekujutust kui lõhestunud hingega rahutust otsijast ("Valit värsid", 1924). Kogus "Ränikivi" (1925) on põhiteemaks vastuolu tegelikkuse ja ideaali vahel.

Visnapuu esseistlikest töödest on oluline kogumik "Vanad ja vastsed poeedid" (1921). Visnapuu oli tuntud ka kui kirjanduselu aktiivne organisaator (Kirjandusmuuseum).

Henrik Visnapuu "Päike ja jõgi"

Noorusmaa

Lääne pool Võrtsjärve ja Väike-Emajõe nõgu kerkib Sakala ehk Viljandi piklik kõrgustik, mille idapoolset serva mööda kulgeb maantee üle Pikasilla Viljandi linna. Selle maantee ääres, otse Pikasillast üle jõudes, asetseb Helme kihelkonda kuuluv Leebiku (nimede muutmise järel Põdrala) vald. Helme kihelkonna põhjaosa on vooreline, läbistatud laiadest mold- ja lammorgudest. Ühes neist järsuveerelistest orgudest voolab Õhne jõgi, paljastades oma kõrgeid kaldajärsakuid. Kärstna mäelt Pikasilla poole suundudes laskub maastik aegamööda Võrtsjärve madalikku. Selle madaliku serval asubki Leebiku vald, minu esivanemate kahesaja-aastane kodukoht. Kuidas nad Põhjasõja üle elasid, sellest ei kõnele ei kirikukirjad ega suusõnalised andmed. Küllap neilegi pakkusid redupaika Väike-Emajõe äärsed laialised laaned.

Kui ma 1909. aasta suvel üheksateistkümne-aastase noorukina esimest korda üle Pikasilla ja Tõrva Helme mõisa tulin, kuhu mu isa samal kevadel kupjaks oli siirdunud, ma otse põlesin uudishimust seda oma muinasmaad lähemalt tundma õppida. See oli Mulgimaa, millest Hendrik Adamson kirjutab,et:

"Ku Pikasillast üle saa,
suud anna mullal ma",

ja millest minu vanemad alatasa olid kõnelenud, kuid millest mina midagi ei teadnud. Maardina,Tahku, Uhendi, Mäeotsa, Mustametsa, Liutsepa, Kõrgepalu ja Keisripalu nimed figureerisid mu mälus muinasjutuliste nimedena. Pikasilla parv oli see koht, mis lahutas argimaastikku muinasjutu-maastikust.

* * *

Perekond asus Mäeotsa talus ja jääb sinna 1888. aastani, kust isa siirdub Maardina tallu tööliseks-eestegijaks, kus minu järjekord on ilmale tulla. Kuid 1891 viiakse mind Pikasilla parve juurde, kuhu isa siirdub linakaupmehele linu üles ostma ja neid vooriga Pärnusse vedama. Nõnda algab minu sõprus päikese ja jõega minu teisel eluaastal. See jõgi on Väike-Emajõgi, mõned kilomeetrid enne Võrtsjärve voolamist. Viiskümmend kaks suve kulgeb mu elu Emajõe ja ta harujõgede otseses läheduses.

Väga võimalik, et 1891. aasta suvi Väike - Emajõe ääres nii tugevasti mu lapsepõlve alateadvust on mõjustanud, et ma ikka ja ikka taas jõe äärde tagasi igatsesin. Laiad järve- ja mereveed ei ole iialgi toonud sellist rahu ja hääolu mu hinge kui jõgede ja ojade vaikne voolamine.

Ma ei tea midagi. Mulle jutustatakse ainult, et jõgi mind nii väga on paelunud, et ma igal võimalikul hetkel jõe kaldale olen kippunud ning et mind hoolega on tulnud valvata, et ma ülepääkaela jõkke ei lange. Sääl olen ma siis oma õe Mariaga, kes minust kolm aastat vanem on, pilli järgi tantsida tatsutanud. Võib-olla mängis siis vel isagi üheralist lõõtspilli, võib-olla mängis mõni parvepoiss kannelt. Mina ei tea sellest midagi. Ma nägin Pikasilda alles 1909. aasta suvel. Aga vanemate jutustuse järgi oli see paik mulle tuttav, kui ma seda nägin. Sääl seisis kaks pikka kõrtsihoonet vastamisi teine teisel pool jõge. Üks oli Tartumaal, teine Mulgimaal. Kui võtate kätte Vana Tuuletallaja (Aug. Kitzbergi) mälestused ja loete seda toredat kohta, kus tema vaim ära võeti, siis saate elava jutustuse Pikasilla kõrtsist.

Ma ei tea ka midagi järgmisel aastal juhtunud suurest tulikahjust Liutsepal ega ka sellest sajusest suvest, mille tagajärjel isegi kartulisaak äpardus. Liutsepa karjamõis oli mu isal ühisrendil koos teiste perekondadega. Karjalaut koos loomadega ja muu inventariga muutus ühel ööl tuhahunnikuks. See katastroof saigi selleks põhjuseks, mispärast mu isa oma põlisest asukohast lahkus ja miks mind kolmeaastasena üle Pikasilla parve Mulgimaalt Tartumaale toodi.

On rahvaid, kes kummardavad päikest, ja teisi, kes kummardavad Püha Jõge. Mina olen neid kummardanud mõlemaid, ilma et ma neid pühaks oleks pidanud. Päike oli olemas ja see oli hää. Jõgi tuli hiljem mu ellu. Siis oli korraga kaks päikest. Üks taevas ja teine jões.