Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Heinrich Laretei ja Käbi Laretei

Heinrich Laretei sündis 04.01.1892 Õisu Mulgimaa – 03.04.1973 Stockholm, riigitegelane ja ohvitser, erialalt jurist, Käbi Laretei isa. 

Heinrich Laretei oli 1925–26 põllutöö- ja 1926 siseminister, 1926–28 Eesti saadik NSV Liidus ja 1928–31 Leedus, 1931–36 välisministeeriumi poliitilise oskonna direktor, 1933–36 välisministri abi, 1936–40 Eesti saadik Rootsis, Taanis ja Norras Keeldus 1940 Eestisse tagasi tulemast, mõisteti tagaselja surma. Riigikogu II ja III koosseisu liige. 

Aastast 1940 pidas Rootsis aiandusäri (Eesti Entsüklopeedia). Oli Eesti Rahvusfondi ja Rootsi Eestlaste Esinduse rajajaid, ajakirja Rahvuslik Kontakt toimetajaid. Heinrich Laretei oli alates 1964. aastast Välis-Eesti tegevtoimetaja. Ta oli Eesti Vabade Ajakirjanike Ühinguasutajaliige, esimene esimees ja alates 1961 auliige.

Heinrich Laretei oli abielus Alma Lareteiga. Neil sündis kaks last: Maimu Laretei ja Käbi Laretei.

Heinrich Laretei kuulus 1923. aastast Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liitu, samal aastal valiti selle esindajana Riigikogusse, 1924 liitus asunikkude erakonnaga. Riigikogu II ja III koosseisu liige. Oli 1925–26 põllutöö- ja 1926 siseminister, 1926–28 Eesti saadik NSVLs ja 1928-1931 Leedus. 1931–36 oli välisministeeriumi poliitilise oskonna direktor, 1933–36 välisministri abi, 1936–40 Eesti saadik Rootsis, Taanis ja Norras. Keeldus 1940 Eestisse tagasi tulemast, mõisteti tagaselja surma.

Aastast 1940 pidas Rootsis aiandusäri. Oli Eesti Rahvusfondi ja Rootsi Eestlaste Esinduse rajajaid, ajakirja Rahvuslik Kontakt toimetajaid.

Käbi Laretei (1922-2014)

Käbi Laretei alustas klaveriõpinguid 1936. aastal õpetaja Aino Kõrbi juures Tallinna Konservatooriumis. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäi Käbi koos vanemate ja õega eksiili Rootsi, kus ta isa oli sel ajal Eesti Vabariigi suursaadik. Välismaalasena puudus Käbi Lareteil võimalus jätkata õpinguid Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias, mistõttu ta hakkas võtma eratunde. Nii õppis ta 1947. aastast kuni 1950. aastate keskpaigani Eduard Tubina juures teooriat ja kompositsiooni. Edaspidi Šveitsis ja Saksamaal kuulusid Käbi Laretei õpetajate hulka Paul Baumgartner, Edwin Fischer, Marialuisa Strub-Moresco jt. Oma õpetajatest ja sõpradest räägib ta suure emotsionaalsusega kõigis oma raamatutes (Sirp, 2014).

Juba 1946. aastal alustas Käbi Laretei kontserttegevust. Tema rahvusvaheline karjäär kulges Skandinaavias, Lääne-Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Põhja-Ameerikas, Suurbritannias. 1952. aasta oli tema karjääri üks tipphetki, kui leidis aset esimene kontserdiõhtu Carnegie Hallis. Ta on andnud kontserte ka Washingtonis Valges Majas ja Londonis Royal Festival Hallis ning salvestanud heliplaate (Mozart, Chopin, Debussy, Schumann, Bartók, Rahmaninov, Hindemith, Grieg, Pärt jpt)

Rootsis on avaldatud kaheksa, Eestis kümme Käbi Laretei raamatut, lisaks kordustrükid. Esimene tõlge „Peotäis mulda, lapike maad” („En bit jord”, tlk Anu Saluäär, 1976) jõudis eesti keelde 1989. aastal. Sellele järgnes 1992. aastal „Mineviku heli”. 1997. aastal ilmusid „Tulbipuu” ning „Eksiil”, milles on koos autori esimene Rootsis ilmunud raamat „Kellele ma mängin?” („Vem spelar jag för?”, 1970), „Keerised ja jäljed” („Virvlar och spår”, 1987) ja eluloointervjuu Urmas Otile. Muusikaesseede kogu „Vihmapiisad ja kuupaiste” ilmus aastal 2002, „Keerised ja jäljed. Kogutud proosa” 2003, „Otsekui tõlkes” 2005, „Kuhu kadus kõik see armastus?” 2008, „Ludus tonalis. Kirg” 2010 ning „Okas ja Käbi” 2012. Tema rootsikeelse loomingu peamine tõlkija on olnud Anu Saluäär.