Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Heino Pars

Heino Pars sündis 13.10.1925 Mustlas Tarvastu kihelkonnas – 08.10.2014 oli eesti nukufilmilavastaja. 

Parsi käe all valmis aastatel 1962-1990 kokku 31 filmi. Tema tuntuimad filmid on "Operaator Kõps seeneriigis", "Operaator Kõps marjariigis", "Operaator Kõps kiviriigis" ja "Operaator Kõps üksikul saarel", "Nael", "Putukate suvemängud", "Mardileib", "Kunksmoor", "Kunksmoor ja kapten Trumm", "Välek Vibulane" ja "Meemeistrite linn".

Heino Parsi filmid

Pars on pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi ning aastal 2007 Pimedate Ööde Filmifestivali elutööpreemia.

 Perekonnas oli peale Heino veel üks vend, Arnold, ja õde Elfriede. Parsi isa oli isehakanud aednik ja mesinik, samuti pidas ta väikest
maakauplust.
Mustla algkooli astus Heino Pars õppima 1933. aastal. Koolis tegutses õpilaste näitering, mis tegi tavaliselt kaks etendust õppeaasta jooksul. Kui Pars oli kuuendas klassis, usaldati tema hoolde Oskar Lutsu „Kapsapea” lavastamine.
Õpetaja nägi etendust alles siis, kui kõik oli valmis.

Peaaegu kogu Heino Parsi looming suunatud lastele. „Kogu aeg mõtlen ma laste peale,“ rääkis filmilooja ise. „Peaaegu kõik, mis ma olen teinud, on pühendatud neile. Ka sel juhul, kui olen vaadanud loodusesse, püüdes näidata elu ebatavalisest vaatepunktist. Kõigi vahenditega tuleb võidelda inimese muutumise eest poeetilisemaks, rikkamaks. Tuleb võidelda kalestumise ning ükskõiksuse vastu, alasti ratsionalismi roostekorra vastu, mis meie ajastul hakkab tihti juba varases eas hinge uuristama“ .

Novaatorlikem tema töödest on kindlasti “Nael” (1972), milles Pars suutis elustada elutut – ­valmilikus filmis mängivad naelad. ­Materjal pidi talle meenutama ka ­esimesi sõjajärgseid aastaid, kui ta töötas vene vangilaagris naelavabrikus (tegelikult olid filminaelad tehtud kummist). Selliseid katseid tehti animatsioonis harva ja Pixari lühiarvuti­animatsioonideni läks veel 14 aastat. Kogu Parsi looming (ja kogu eesti animatsioon) oli puhas käsitöö (Ruus, 2014).