Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Enn Põldroos

Enn Põldroos on sündinud 21.05.1933 Tallinnas, alates 2009 elab Mulgimaal Tarvastu vallas Soe külas Vahtra talus, eesti kunstnik ja kirjanik.

Enn Põldroosi elulugu

Õppinud 1952-1958 ERKIs maalikunsti, aastast 1959 kuulub Eesti Kunstnike Liitu.

Põldroos on loonud sadu maale ja monumentaalteoseid.

Temaatiliselt on Põldroos puudutanud nii sotsrealismi, rahvusromantismi kui ka sürrealismi, kuid kõige südamelähedasem on talle olnud viimane. Tema teosed pole pea kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavamat, inimlikumat ja mõistatuslikumat sõnumit. 2000. aastatel on Põldroos oma kunstiloomes kasutanud ka arvutit, luues digigraafilisi kunstiteoseid.

Harry Liivrand: Skeptiku taradoksid. Enn Põldroosi muutumised.

Enn Põldroos ja Eesti maalikunst on muutunud peaaegu et sünonüümideks. See tähendab, et Põldroos, aktiivselt juba üle poole sajandi tegev, on suur kunstnik, ja sellisena suhtun ka mina Põldroosi.

Siin tuleb mängu isiklik moment: minu põlvkond on paljuski üles kasvanud Põldroosi maalide ja monumentaaltööde keskel, nende mõju minu kujunemisele ja kunstimõistmisele on olnud kaunikesti määrava tähtsusega. Üksteist kooliaastat vaatasin ma Põldroosi seinamaaliga tõtt: peasissekäiku Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi vestibüüliseina kohal kaunistas Põldroosi kompositsioon laste mängude teemal, aastast 1963. Kevad- ja sügisnäitustel rippusid Põldroosi tööd alati Tallinna Kunstihoone peasaalis, kohe silmatorkavatel headel kohtadel. Ametliku kunsti kanooniliste teemadega oli neil siiski kummalisel kombel vähe pistmist: tantsuõhtud, hüpped, Kalifornia maanteed, kolleegide portreed, linnuse ehitamine.

Hiljem sai loetud Põldroosi kunstipublitsistikat ja arvustusi, mille empaatilisus, asjalikkus ja selge stiil peaks olema eeskujuks nii mõnelegi praegusele kunstist kirjutajale. Ilma Põldroosi 1960.-70. aastate kunstiartikliteta oleks märksa raskem kokku seada objektiivset pilti tolle ajastu kunsti enesekaitsemehhanismidest, hirmudest ja ideoloogilistest vastuoludest. Meister kirjasõnas, moodsat kunsti kaitsvate kompromisside sõlmija, distantseerus Põldroos ennast praktikas siiski avangardist. Tema jaoks oli kunsti põhiküsimus mujal: nähtava kujutamise ja unenäolise mõistatuslikkuse ühendamises, maalikunsti intellektuaalsete eesmärkide kaitsmises.

Nagu kõik suured kunstnikud, allub Enn Põldroosi orgaaniline looming kindlatele metoodilistele printsiipidele – täpsemalt öelduna metoodilistele märkmetele. Kunstiajaloolastele meeldib alati uurida kunstniku starti, lootes sealt leida iseloomujooni, mis järgnevates töödes domineerivad. Mõni nendest on Põldroosi puhul kergesti äratuntav: iroonilisus iseenda ja teiste portreteeritavate suhtes, otsekui purskuv maalimiskirg, värvi läbipaistev kandvus, koloriiti pingestamas roosad toonid, plakatlik sümboolika, filosoofiline avaldumistahe. Mõned visuaalsed efektid, mis tema maale iseloomustavad, pole minu meelest programmiliselt planeeritud, kuid loomulikult pole need ka juhutehnilised. Põldroos esindab maalijana paradoksi. Slaidilt maalib ta maha impressionistliku peisaaþi. Põldroosi neofovistlikus koloriidis psühholoogilised portreed on klass omaette. Kunstnikuna kasutab ta talle ainuomast visuaalsete þestide grammatikat ja pildilist dramaturgiat, mida artistliku kergusega on arendanud algusest peale – 1960. aastate karmis stiilis sotsiaalse alatooniga eleegiliste kompositsioonide puhul – ja mis sobib tema temperamendiga ka 21. sajandi alguses autoretrost mosaiikseid digitrükke kombineerides.

Instinktiivne iseteadlikkus läbib Põldroosi töid ühelt poolt, teisalt aga kontrollib maalija maalimist kui tõsist tööd, kusjuures samaaegselt juhib maalimine kui protsess teda töö enese poolt, inspireerides kunstnikku mänglevalt ja kergelt uutele kujundileidudele ja vormieksperimentidele. Põldroos ei tee peaaegu kunagi visandeid, kas ei too selline käitumine omakorda kunstniku karakteris midagi olemuslikku esile? Põldroosi käekiri sunnib mind kõigest hoolimata arvama, et hasartne kirg kujutab endast tegelikult kainet arvestust, ja just see psühholoogiline paradoks seletab tema teoste interpreteerimisel ja analüüsil nii mõndagi. Pretensioonitute pealkirjadega motiivid, jäädvustatud hoogsa lohakavõitu maalilisusega, väljendavad dialektilist arutlust eksistentsiaalsete küsimuste üle, tunnistades kui oluline ja sisutähenduslik on eraeluline moment filosoofiliste üldistuste tegemisel. Sest Põldroos on filosoof - skeptik nagu Montaigne ja hedonist nagu Epikuros. Naiivoptimistlikud 1960.ndad oma kosmoseutoopiatega ja heroilised 1980.ndad oma rahvusromantismiga on minevik, kuid meelelised ja esteetilised naudingud kestavad edasi. Sellest kõneleb otsesõnu renessansi tähtteoseid justkui mustvalgete filmikaadritena interpreteeriv suursari „Jumalannade lahkumine” 1990. aastatest. Ka Põldroosi näitused muutuvad järjest isiklikumaks ja intiimsemaks, alasti mehekehale keskendunud armastuse ja perekonna allegoorilistes piltides pole raske ära tunda kunstniku alter ego. Põldroosi vähetuntud, karmi stiili maskuliinset rohmakust ja ekspressionismi paatoslikumat poolt sugestiivselt ühendavad Kalevipoja-pildid 1960.aastatest on aga oluliseks vaheetapiks meie rahvuseepose kunstikeelde tõlkimisel Kristjan Rauast Lembit Sarapuuni.

Määratledes kunstis ennast alati maalijana, on Enn Põldroosi maalikunstniku karjäär kulgenud algusest peale tunnustuse tähe all. Kunstiinstituudi lõpetamise järel pälvis ta peagi 1960.aastate algul tähelepanu ekspressiivse vormiuuendajana, ühiskonna elus ja kunstis toimuvate murranguliste protsesside tunnetajana. Maneristlik dramatism, sürrealism, abstraktsionism, popkunst, hüperrealism, fovistlik salongiportree on aidanud Põldroosil kokku sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi kontekstis. Renato Guttuso kohtub Põldroosi maalidel Kees van Dongeniga, eepiline haare puhta värvirõõmuga, erootiline kujundlikkus geomeetriliste vormidega. Alates 1970.aastatest süveneb Põldroosi töödes – nii portreedes kui figuraalkompositsioonides - eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak, mis nagu psühholoogilise enesekaitse mehhanism aitab kunstnikul suhestuda ühiskonnas valitseva võltsmoraali, ambivalentsuse ja normatiivsusega. See on leebe vastupanuviis. Pole vahet, kas tegu on sotsialistliku või kapitalistliku ajastuga, Põldroosi pildisüsteem esitab tänagi samu olulisi, maalikunstile igavikulisi küsimusi värvist, koloriidist, kompositsioonist, olemise ideaalkujutusest mitmetähenduslike sümbolite keeles.

Seda uut sümbolitekeelt otsis ta 21. sajandi algul - progressiusus ja tehnikakultuses üles kasvanuna - oma põlvkonna sees ebatüüpilisena arvuti abil. Et klassikalisest maalijast Enn Põldroosist sai mõneks ajaks arvutifriik, oli tema põlvkonnas midagi täiesti ennekuulmatut. Võib tunduda, et Põldroosi digiprintide ehk arvutimaalide sari „Panoptikum” fantaasiaprojektsioonis pildisüsteem kuidagi liiga väljakutsuvalt parodeerib, karikeerib kunstniku varasemat maaliloomingut, et tulemuseks on vastutulek valitsevale popkultuurile. Mina küll ei pea seda vastutulekuks, digiprindid esindavad lihtsalt Põldroosi eksperimenteerivat poolt, suhestumist omal ratsionaalsel ja vaimukal viisil ajastu aktuaalsete kunstiprobleemidega, e-meedia võimalustega. Digiprindid rajanevad arvutis töödeldud autoretrol, kuid tulemus pole formaalne vaid modernistlik (mõelgem selle termini pärimuslikule taustale), senises eesti kunstis pretsedenditu. Ent juba 2006-2007 naases Põldroos lõuendi ja värvide juurde, eksponeerides mõistukõneliste pealkirjadega pildikomplekti inimlikke nõrkusi tõlgendavaid figuurimaale. Äkki esitles Põldroos end moralistina!

Kui palju on aga Põldroos ikkagi modernist? Olen vastavatesse vaidlustesse sattunud korduvalt. Võib-olla peitub vastus järgnevas. 1950.aastatel lansseerisid ameerika kunstikriitikud moodsa kunsti spetsiifilise määratluse, mis sai tuntuks modernismi nime all. Ameeriklaste didaktiline ja atraktiivne teooria lähtus muidugimõista Ameerika kunstiliikumistest: abstraktsest ekspressionismist, minimalismist ja popkunstist. Teooria oli optimistlik ja loosunglik, st mitte metafüüsiline, aga moodne ja progressiivne. Kui aga lisaksin siinsele greenbergilikule modernismidiskursusele metafüüsikat väärtustava sürrealismi, tekib võimalus modernistliku kunstina käsitleda ka Enn Põldroosi loomingut.

2003. aastal Tallinna Kunstihoones kunstniku 70. juubeli puhul korraldatud ning kriitika- ja publikumenu nautinud ülevaatenäitus mõjus tollal teatud mõttes kriipsu allatõmbamisena ühele eluperioodile, sest kõigile ootamatult debüteeris Põldroos peagi kirjanikuna, memuaristina ja belletristina. Nüüd kuulub Põldroos ka Eesti Kirjanike Liitu. Kuid ümbritseva elu ja kunstiga alatasa rahulolematu Põldroos on jätkuvalt oma eksistentsiaalsete teemade vang: lugege pärast tema piltide vaatamist täienduseks veel tema romaane ja jutte! Vahetunud on ainult meedium, mitte aines.

Ja maalikunst, selle sõna õilsas, mõistusele ja tundeile apelleerivas tähenduses, pole ka kusagile kadunud.