Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

August Kitzberg

August Kitzberg, (aastani 1863 Kits) sündis  27. 12.1855 (uue kalendri järgi 8.01.1856) Põlde külas Laatre vallas Mulgimaal – 10. X 1927 Tartu (Eesti Entsüklopeedia 1934).

Kitzberg alustas oma kirjanduslikku tööd külajuttude avaldamisega mitmetes ajalehtedes. Tema esimene raamat, romantiline ajalooline jutustus "Maimu" ilmus 1892. 

Kitzbergi loomingu kaalukam osa on tema draamad, mida on Eesti teatrites mängitud läbi 20. sajandi.

Klassikalised Kitzbergi draamad on mütoloogiline "Libahunt" (1911 esietendus, raamat 1912; film 1968, Leida Laius) ja "Kauka Jumal" (esietendus 1912, raamat 1915). 

Kitzberg oli Eesti Vabariigi algaastatel nimede all Tiibuse Jaak Tiibus ja Tiibuse Mari armastatud följetonist-kolumnist. (Raamatutena: "Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus" I-II (1920, 1923 ja "Tiibuse Mari ajalikud laulud" 1920). Avaldanud ka memuaarid pealkirjaga "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused I ja II (1924-1925) ja lastejutte. 

Kirjanduslikku tegevust alustas 1870. aastail tõlketööga ja koduloolise raamatuga „Kodu-kurukesest” (1878). 
"Tule oh rändaja Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse....", nii kutsub kirjanik August Kitzberg Mulgimaad avastama. Mulgimaa on ikka olnud rikas kant. "Mulgimaal seal on hea elada. Kõikjal ilus loodus, viljakandev maa. Sääl on uhked metsasalud, suured jõukad Eesti talud". Kõik väärtused on kaunitesse laulusõnadesse sisse kirjutatud

Näidendites ja jutustustes kujutatakse Mulgimaale iseloomulikke inimtüüpe ja nende varalisest ebavõrdsusest tulenevaid suhteid. Pärast eesti kutselise teatri sündi keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning avaldas draamad „Tuulte pöörises” (1906, esmalavastus 1906 Vanemuise avamisel), „Kauka jumal” (raamat 1915, lavastus 1912) ja „Laurits” (ilmus 1919, lavastus 1920), tragöödiad „Libahunt” (raamat 1912, lavastus Endlas 1911; film 1968 (režissör Leida Laius), ja 1976, USA eesti filmiamatöörid) ja „Enne kukke ja koitu” (raamat 1919, esmalavastus 1918, lavastus Vanemuise teatris pealkirja all „Laseb käele suud anda” sai 1960. aastate eesti teatriuuenduse alguseks (lavastaja Jaan Tooming), komöödia „Neetud talu” (1923), oma külajutu dramatiseeringu „Püve talus” (ilmus 1910, lavastus 1911), laulumängu „Kosjasõit” (1915, Juhan Simmi muusika) ja lastenäidendi „Kaval-Ants ja Vanapagan” (raamat 1912, lavastus 1907).

Tema tippteos „Libahunt”, romantiliste sugemetega tragöödia vastuhakust muserdavaile oludele ning neist johtuvaile eelarvamustele ja orjameelsusele, on tihe ja terviklik nii karakterikujutuselt kui ka ülesehituselt. Draama „Kauka jumal” kujutab hallparunliku rahavõimu jõhkrust ning selle allajäämist saatusele, draama „Tuulte pöörises” käsitleb õigluse, humaansuse ja vägivalla kokkupõrget 1905. aasta revolutsiooni taustal. Elu varjukülgede esiletoomine koos inimsuse rõhutamisega on omane ka teistele näidenditele.

Kirjanduslikku tegevust alustas 1870. aastail tõlketööga ja koduloolise raamatuga „Kodu-kurukesest” (1878). Varastest jutustustest küünivad esile ajalooline „Maimu” (1889) ja rahvaluuleaineline „Libahunt” (1892). Kitzbergi külajuttudest on tuntuimad „Rätsep Õhk ja tema õnneloos” (1892), „Sauna-Antsu „oma” hobune” (1894), „Püve Peetri „riukad”” (1897), „Räime-Reeda 10 kopikat” (1903), „Veli Henn” (1901) ja „Hennu veli” (1904), tähelepanu väärivad ka olupildid „Koopavana” (1893) ja „Kui lokku löödi” (1903) ning näidendid („Punga Mart ja Uba-Kaarel”, 1894, esmalavastus 1909; „Pila-Peetri testament”, 1897, 1901; „Rätsep Õhk”, 1903, 1940). Enamasti ajakirjanduses esmaavaldatud jutustused on koondatud kogusse „Külajutud” (5 köidet, 1915–21), neid iseloomustavad siiras kaasaelamine külarahva rõõmudele ja muredele, sundimatu vestetoon ning enamasti idüllilis-humoristlik autorisuhtumus.

Lastele kirjutatut koondavad „Lastejutud” (1925) ja „Lastenäidendid” (1928). Päevakajalisest följetonitoodangust koosneb valimik „Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus” (2 köidet, 1920–23), luuleparoodiaist ja satiiridest kogu „Tiibuse Mari ajalikud laulud” (1920). „Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (2 köidet, 1924–25, 21957 Stockholm) sisaldab autori perekonnaloo ja elukäigu sajandiivahetuseni.

Kitzberg on kõrvu Eduard Vildega eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajajaid ja silmapaistev humoristliku proosa viljeleja.

Eesti Kirjanike Liidu liige (1922).

Maetud Tartus Raadi kalmistul (mälestussammas; Jaan Koort, 1930), mälestussammas Karksi-Nuias (1991). Karksi vallas on August Kitzbergi tubamuuseum. Karksi-Nuia gümnaasium kannab August Kitzbergi nime.

Kellel ma hääle annassi

Küll jooseva ja sõidava na ringi,
Ja kulutava raha, suud ja kingi,
Ja egäüts püünd puru silmä aia,
Et muku  e s i  jälle pukki saia!

Kik kitva endä, laitva tõisi vahvast,
Ja keäki ei hooli maast ja rahvast,
Kas mingu marga kurss ka nolli pääle,
Kui muku annassime neile hääle!

Mis kasu om nüüd keäki tost saanu,
Et na om rahva vastamisi aanu:
Et üts om sots ja tõne enämline,
Ja kolmas, kuri teed mis nimeline!

Kik omma nemä essiteele viitu,
Kas lugegu end maa- vai taevaliitu,
Ja töö- ja rahvaeräkonnalise,
Om üttemoodu – löödu inemise!

Kes rahva kasust kõneleva, trükkva,
Ja esi muku valitsema tükkva,
Kae noo o´s vaja asjast eemal aia,
Sis võissi vast ehk asjast asi saia!

Kui ütless üts, et: tulge hulganisti,
Pursuid ja sotsid: pooge minu risti!
Kae tollel mihel annassin ma hääle,
Ja tõstassin ta korge koha pääle.

«Tiibuse Mari ajalikud laulud», lk 31-32, Tallinn, 1920.