Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Ants Murakin

Ants Murakin (kuni 1936. aastani Hans Murrakin) 6.01.1892, vana kalendri järgi 25.12.1891 – 11.01.1975 sündis Mulgimaal Õisu-Kaarli mõisa tallmeistri pojana, õppis Kaarli-Araku vallakoolis 1900–1902  ja Halliste kihelkonnakoolis 1903–1906. 

Murakin oli mitmekülgne kultuuritegelane: maalikunstnik, teatridramaturg ja -dekoraator, tõlkija , teatri- ja kunstikriitik.

Tartus alustas kunstiõpinguid Rudolf von zur Mühleni juhatusel, külastades ka Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursusi. H.Laakmanni trükikojas tutvus ta aastail 1906–1907 litograafiaga, „Vanemuise“ kunstniku Franz von Bazani ateljees samal ajal – dekoratsioonimaalimisega. Viimatimainitud alad andsid talle juba siis tööd ja leiba. Mõnikord on ta käinud looduses maalimas koos Vilhelms Purvitise ja Kristjan Raua stuudio õpilastega. 1912 esines ta juba ise „Noor-Eesti“ kunstinäitusel Tartus.
 
1914. aastal tuli minna maailmasõtta. Sõjavangina sattus ta Ungarisse, kus sai alates 1916. aastast vabamalt liikuda tänu soome-ugri hõimuliikumise tegelaste eestkostele. Nende ülesandel käis ta kogumas keelealast andmestikku mitte üksnes Ungaris, vaid ka Austrias, Serbias ja koguni Põhja-Itaalias. Sinnakanti viisid rännuteed teda ka hiljem: 1928. aastal on ta olnud Ungaris, Austrias, Jugoslaavias, Itaalias, peatudes pikemalt Budapestis, Viinis, Belgradis, Zagrebis, Firenzes ja Roomas (enne seda, 1927 oli ta külastanud Saksamaad, Hollandit, Belgiat ja Prantsusmaad). 1920. aastal osales ta Budapestis soome-ugri hõimuklubi asutamises. Aastail 1917–20 on ta täiendanud end maali alal K.Kernstoki juures ja Laszlo Mednyanszky ateljees Budapestis, töötanud koos Pal Szinyei-Merse õpilastega, üritanud õpinguid jätkata ka Viinis. Budapestis on tal olnud võimalik näha prantsuse impressionistide ja postimpressionistide töid.
 
Naasnud Eestisse, oli ta aastail 1921–28 Viljandi I gümnaasiumi joonistusõpetaja, ühtlasi aastail 1926–27 „Ugala“ teatri dekoraator, 1928–31 teatri dramaturg ning ajalehe „Sakala“ teatri- ja kunstiarvustaja. Aastast 1932 tegutses ta Tallinnas, alul ajalehtede „Vaba Maa“ ja „Rahvaleht“ kunstiarvustajana, siis Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu „Kunsti albumite“ toimetajana (4 numbrit, 1934–38). 1930ndatel aastatel elatus ta peamiselt tõlketööst, tõlkides valdavalt ungari kirjandust kirjastusele „Loodus“. Oskar Kruusi koostatud „Eesti kirjarahva leksikonis“ (Tallinn 1995) on nimetatud tema tõlkeid järgnevate autorite teostest: Zsigmond Moricz, Ferenc Molnar, Geza Gardonyi, S.Brody, F.Herczeg, L.Zilahy, A.Tamas, J.Földes, R.Erdös. Käsikirja jäi Imre Madachi „Inimese tragöödia“, millest ta avaldas katkendi enda ja Bernhard Linde poolt koostatud teoses „Valimik ungari kirjandust“ (Tallinn 1937). Ta on kirjutanud ka „Ülevaate ungari kirjandusest“ (Tartu 1935). Vähemal määral on ta tõlkinud vene ja saksa keelest. Murakin on osalenud ka kogumikus „Kakskümmend aastat Eesti iseseisvusaegset teatrit 1918–1938“ (Tallinn 1938).
 
Ants Murakini kunstilise maitse kujundasid Noor-Eesti põlvkonna kunstnikud, eriti Konrad Mägi. Viljandis, 1920ndate aastate algupoolel läheneb tema laad mõnevõrra kaaslinlase Villem Ormissoni omale, millest annab tunnistust Haus Galerii 2006. aasta sügisoksjonilt Enn Kunila poolt omandatud „Õhtupoolik“ („Maastik“, 1925). Kindlad, paralleelselt liikuvad pintslitõmbed annavad ajapikku maad individuaalsemale tehnikale, võiks öelda – pastoossele puäntillismile ja lokaaltoonides pindadele, kusjuures endiselt domineerivad külmad, eriti sinised toonid, millele vastanduvad kollased ja punased. See laad on eredalt dekoratiivne, kusjuures siniste ülemvõim ja väreldes hajuv romantiline valgus annab tema maastikele muinasjutulik-nägemusliku mõju . Mitmeid maastikke, linnavaateid ja natüürmorte on temalt Eesti Kunstimuuseumi kogus, sealhulgas tippteosed „Maastik vesiveskiga“ (1938) ja „Vana Narva“ (1939). Vahel tõmbub tema palett  hallikamaks, säilitades aga nüansirikkuse ja faktuuri tiheduse: seda illustreerib Haus Galerii 2006. aasta kevadoksjonil olnud „Vaade külatänavale“ (1930ndate aastate teine pool) – šedööver, mis kujutab ülaltvaates õieti väikelinna, ilmselt Viljandi idüllilist nurgakest. Ka oma natüürmortides-lillemaalides on Murakin eelkõige kolorist, kuigi peab tähtsaks ka esemete plastilist selgust. Tema 1927. ja 1928. aasta isikunäitused Viljandis olid menukad, ent 1930ndate aastate teisel poolel hakkas ta iseäranis maastikumaalijana niivõrd silma paistma, et tema töid lülitati eesti kunsti esindusnäituste koosseisu ( Riia ja Kaunas 1937; Rooma, Budapest ja Antverpen 1939).
Kunstnik oli ka tema vend Karl Murakin (1895–1980), kes õppis vähemalt ühe semestri 1925. aastal Ants Laikmaa juures ning kuulus Eesti Kunstnike Liitu aastail 1929–36.
 
1944. aastal Ants Murakin emigreerus ja tema uueks asupaigaks sai Norrköping Rootsis, kus ta sai tööd täienduskooli eesti keele õpetajana.  Juba 1945. aastal esines ta seal oma töödega ja muidugi ka 1946. aastal Eesti-Läti kunstnike ühisnäitusel Liljevalchsi galeriis Stockholmis. Rootsi-perioodist on meieni jõudnud väheldased tööd – õlimaalid, monotüüpiad, guašid-akvarellid ja omapärased väikestest  riidetükkidest kollaažid. Need on peamiselt maastikud, millest vähesed on dateeritud („Manas“ reprodutseeritud „Maastik põldudega“, 1956; Vaal galerii oksjonil aprillis 2006 olnud „Maastik järvega“, 1961). Neis on ta 1930ndatel aastatel väljakujunenud laadi edasi arendanud huvitavama, mitmekesisema faktuurimõju suunas, seda ka monotüüpias (Mai Levin). Endiselt armastab ta sinakaid toone ja sügisest värvikust, selle kõrval näeme aga ka mahedat, summutatud gammat. Vahel maalib ta Rootsi kaljude asemel kodumaiseid motiive – ilmselt kaasmaalaste tellimusel. Portreesid näeme tal harva; käesoleval näitusel esindavad seda žanri südamlik kaksikportree „Vanaemaga“ (monotüüpia) ning 1952. aasta „Autoportree“ (õli), mis on reprodutseeritud „Manas“ nr. 1, 1962. Samas numbris on, muide, ka tema põhjalikud vastused „Mana“ kunstiankeedile. Murakini kirjanduslik soon avaldus varasemate reisikirjade kogumikus  „Paani riik“(1947, Vadstena).

Kunstnikku on paelunud mitte üksnes sinavate kaugustega, jõgede ja järvedega maastikupanoraamid, vaid ka loodusfragmendid lähivaates – liblikad, kalad jne – seda peamiselt monotüüpias. Viimaste nüansiküllusega kontrasteerub sari loodusfragmente peaaegu täiesti monokroomses, mustjas-hallis-valges akvarellis, milles objektide piirjooned lummavalt  helendavad (Mai Levin).

Ants Murakin suri Norrköpingis. Tema mälestusnäitus toimus 1975. aastal Stockholmi Eesti Majas. Eesti Kunstimuuseum tähistas kunstniku 100. sünniaastapäeva 1991–92 väljapanekuga Kristjan Raua Majamuuseumis, mis oli koostatud põhiliselt nii Eesti kui ka Tartu Kunstimuuseumi kogudesse kuuluvatest töödest. Näituse koostaja ning kajastaja meedias oli Enna Sirkel. Ants Murakini tööd olid loomulikult eksponeeritud ka 2010–11 suurnäitusel „Eesti kunst paguluses“ Kumus ja Tartu Kunstimuuseumis.
Ants Murakini sõbra Voldemar Issako tütar Rootsis Liina Grünberg on Viljandi muuseumile 1997. aastal annetanud 8 maali, samuti on seal nõukogude ajalgi Viljandis kunsti viljelenud Karl Murakinilt 3 tööd.