Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Anton Suurkask

Anton Suurkask sündis 7. augustil 1873 Mulgimaal Hallistes Uue-Kariste mõisa kupja peres. Anton Suurkask oli kirjamees, kes vaatamata üle saja raamatu avaldamisele, lisaks tõlked, koostatud raamatud ja laulusõnad, on jäänud vähetuntuks.

Sellesama raamatutoodangu pärast on kangekaelselt oma sihte järginud Suurkaske peetud arhetüüpseks grafomaaniks. 

Käis koolis Viljandis ja Häädemeestel, tegutses Viljandis näitejuhina ja mitmes seltsis esimehe või abiesimehena. Elanud ka Häädemeestel, Pärnus ja Tallinnas, kus elas 1918. aastast. Võttis osa 1905. aasta revolutsioonilisest liikumisest ja vabatahtlikuna Vene-Jaapani sõjast. 

Anton Suurkask suri kõrges eas, 91-aastaselt 17. aprillil 1965 ning on maetud Viljandi Vanale kalmistule. 

Suurkask pani end proovile paljudes kultuurilise kallakuga ametites: oli ajakirjanik, sportlane ja spordifanaatik, kelle jõukatsumine Georg Lurichiga olevat lõppenud viigiga. Kuigi tema paljusid teisi jõuproove edu ei saatnud, oli ta spordiorganisaator, aga ka näitleja ja kunstnik, raamatuillustraator, rahvaluulekoguja ja paranähtuste uurija ning rahvaravitseja, peale selle seltsi- ja karskusliikumise tegelane. Ta vaimustus kõigest ja sekkus kõigesse, tehes isegi kogutud rahvaluulesse parandusi. Kõige enam püüdis Suurkask end kehtestada kirjandusilmas. Ta kirjastas oma raamatud ise, mis oli ta kirjandusliku produktiivsuse garantiiks. Ta tohutu tekstide massiivi – ca 10 000 lk – tõttu pälvis ta veidriku ja grafomaani kuulsuse, olles kirjutamismaania markantsemaid esindajaid. 

Viljandis andis ta aastatel 1911–1912 ja 1923–1925 välja ärireklaamist koosnevat “Kaubanduse ja tööstuse albumit” ning vahepeal ka ajakirja Kaubanduse ja Tööstuse Teataja. Ajakirjanikuna jõudis ta teha kaastööd paljudele eesti ajalehtedele, eriti Postimehele, kuid ka näiteks ajakirjale Vaimsuse Ideoloogia. 

Suurkase kirjandusliku loomingu massiivis on ehk enim elujõudu ta lasteraamatuil. Ta oli üks esimesi, kes hakkas Eestis välja andma värvirikkaid (algul nelja, seejärel seitsme värvi trükis), vähese tekstiga, pretensioonituid, kuid laialt levinud lasteraamatuid. 

Sakala 09.08.2003:

Anton Suurkask oli par excellence kohalik suurmees — mitmekülgne, ent paraku pealiskaudne. Oma pika elu jooksul jõudis ta tegutseda kirjaniku ja kirjastaja, ajakirjaniku, sportlase ja spordiorganisaatori, harrastusteatri näitleja ja eestvedaja, kunstniku-raamatuillustraatori, amatöörarheoloogi ning elu lõpupoole ka paranähtuste uurija ja rahvaravitsejana. Ta oli tegev seltsi- ja karskusliikumises.

Tavaliselt on Suurkasest rääkides rõhutatud kaht seika: tema ilmseid grafomaanikalduvusi ning legendiks kujunenud tõsimeelset rammukatsumist Georg Lurichiga, mis olevat lõppenud viigiga.

Oma luuleloomingusse suhtus Suurkask kriitikavabalt ning seetõttu on tema nimi kujunenud grafomaani sünonüümiks.

Tõepoolest, suur enamik tema aukartustäratavalt mahukast loomingust (koos käsikirjaliste luulekogudega üle 10 000 lehekülje) on perekondlike ja kiriklike tähtpäevade puhul loodud juhuluule, millest osa on raamatutena välja antud.

Rahutu hing

Kuigi Anton Suurkask pidas end eelkõige kirjanikuks, jõudis ta tegelda ka muude asjadega ning teinekord ehk isegi mõnevõrra tulemuslikumalt.

Nooruses oli ta spordifanaatik, harrastades suvel jooksmist, jalgrattasõitu ja raskejõustikku ning talvel suusatamist ja uisutamist. Ta ise on väitnud, et Jakob Hurdale ja Matthias Johann Eisenile vanavara ning Jaan Jungi tarvis arheoloogilist ainestikku kogudes sõitis ta jalgrattaga läbi peaaegu kõik Eesti kihelkonnad. Selle tulemusena olevat tema jalalihased muutunud ebaloomulikult tugevaks.

Samas on Suurkase kogutud rahvaluulematerjaligi üsna kriitiliselt suhtutud, sest loomingulise inimesena olevat tal olnud kalduvus kogutut omapoolsete edasiarendustega "kaunistada".

Ka 1917. aasta demokraatlik veebruarirevolutsioon inspireeris Suurkaske. Sel puhul andis ta välja mitu kogu omaillustreeritud "Revolutsiooni laule" ja vemmalvärsilise luulekogu "Revolutsiooniaegsed kõrvenõgesed", mistõttu Saksa okupatsioonivõimud ta aasta hiljem arreteerisid.

Kirjastas oma raamatuid ise

Eesti Vabariigi päevil tõmbus äsja Viljandisse kolinud Anton Suurkask poliitikast tagasi ning keskendus kirjastustegevusele, peamiselt omaenda raamatute väljaandmisele. Esimese maailmasõja ajal Tallinnas elades oli ta asutanud klišeede valmistamise ja graveerimise töökoja, mille ta siis Viljandisse tõi.

See töökoda kujunes perekonna peamiseks elatusallikaks, kuigi Suurkask proovis õnne ka teistel aladel.

Eesti Vabariigi algusaastatel üritas ta alustada kodumaise teetööstuse rajamist ravimtaimede kasvatuse baasil, kuid pidi üsna varsti alla vanduma.

Aastatel 1911—1912 ning 1922—1925 andis Suurkask Viljandis välja peamiselt ärireklaami sisaldavat "Kaubanduse ja tööstuse albumit" ning vahepeal ka ajakirja "Kaubanduse ja Tööstuse Teataja".

Ajakirjanikuna jõudis ta teha kaastööd paljudele Eesti ajalehtedele, eriti "Postimehele", kuid ka näiteks ajakirjale "Vaimsuse Ideoloogia".

Lõpuks jäi Anton Suurkase peamiseks tegevusalaks raamatute, eelkõige lasteraamatute kirjastamine.

Näib, et tema puhul tulekski positiivsema poole pealt rõhutada teeneid lastekirjanduse edendajana. Ta oli üks esimesi, kes hakkas Eestis välja andma värvirikkaid (algul nelja, seejärel seitsme värvi trükis), vähese tekstiga pretensioonituid, kuid laialt levinud lasteraamatuid.

1920. aastate algul alustas Suurkask oma lasteraamatutest mahuka sarja väljaandmist. See kandis nime "Anton Suurkask’i lastekirjandus" ning hõlmas vähemalt 60 aastatel 1920—1933 ilmunud raamatut.

Algul oli tegemist mustvalgete puulõigetega kaunistatud jutu- või luuleraamatukestega, kuid alates 1925. aastast muutusid illustratsioonid eranditult värviliseks. Seejuures olid talle lasteraamatute klišeede valmistamisel abiks pojad Endel ja Heino.

Samal ajal jätkas Suurkask ka omaenda luulekogude avaldamist.

Sageli on öeldud, et Suurkask arendas oma tegevust peamiselt laiuti, elu pealispinda pidi. Samas õhkub poeg Heino õnnetu surma järel kirjutatud raamatutest "Mälestuspärg unustamata poja kalmule" (1928) ja "Raamat leinajaile" (1930) tõelist traagikat ning püüdlust mõista surma fenomeni.

Kahjuks on kurbkuulsaks saanud tõsiasi, et 1933. aastal jõudis Suurkask välja anda ka üheksa oma luulekogu, mis said kriitikutelt hävitava vastuvõtu. Tema ise suhtus arvustusse üsna rahulikult, leides, et kriitikud lihtsalt ei mõista tema luule väärtusi.

Ühtekokku jõudis Suurkask aastatel 1900—1933 välja anda vähemalt 117 raamatut. 1935. aastal organiseeris ta Pajusi kultuurimajas oma kulu ja kirjadega oma raamatute näituse, mis oli pühendatud Eesti raamatu aastale.

1939. aastal otsustas Anton Suurkask tollase linnapea August Maramaa palvel kandideerida üksikkandidaadina Viljandi linnavolikokku ning osutus valituks.

Sõjajärgsetel aastatel hakkas vähi tõttu abikaasa kaotanud ja muidki saatuselööke taluma pidanud Suurkask tundma sügavamat huvi rahvameditsiini vastu. Ta asus kasekäsnast valmistama vähivastast ravimit, mille vastu tundsid huvi paljud abivajajad nii Eestist kui ka Venemaalt.

Anton Suurkask suri 17. aprillil 1965, veidi vähem kui pool aastat enne oma 92. sünnipäeva. Ta on maetud Viljandi Vanale (Riia maantee) kalmistule.