Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Andres Rennit

Andres Rennit on sündinud Mulgimaal Tarvastu kihelkonnas Vaigu talus 05.11. 1860 - 1936 Viljandi.

Andres Rennit oli eesti luuletaja ja kirjanik.

Avaldanud mitu luulekogu.

Andres Rennit on Tarvastu-murdelise luuletuse „Mul meelen kuldne kodukotus” autor.

Sakala nr 101, 04.09.1936

Andres Rennit sündis 5. novembril 1860. aastal Tarvastu vallas Kuresaare külas Waigu talus peremehe teise lapsena. Ta õppis Kuresaare Vallakoolis oma onu Aadu Renniti juures. Wiimane oli wäikese Andrese pääle uhke ja kinnitas korduvalt, et teeb tema „sama targaks, nagu olen ise".

Kuid Andres Nennitil oli nõrk termis ja see takistas edasiõppimist. Hiljemini täiendas ta haridust iseõppimise teel ja eratuudide abil päämiselt Lilli Suburgi juures. Wiimase juures töötas ta abilisena, aidates toimetada nädalkirja „Linda". Siin ta avaldas ka oma luuletusi ja jutustusi. Hiljemini töötas ta umbes aasta A. Peedi wäljaandel ilmuwa „ Sakala" toimetuses koos teile luuletaja Karl Krimmiga. Siis siirdus aga Tartusse, õppides sääl „Olewiku" trükikojas trükiladujaks.

Tartus olles puutus kokku tolleaja kirjanduslike ja ajakirjanduslike ringkondadega. Nii tuttvuues ra H. Prantsuga, Juhan Liimiga, P. Jakobsoniga, O. Brunbergiga j. t. 1893. aastal aMas Andres Rennit Wiljandisse raamatukaupluse ning sellest aastast pääle on ra alaliselt elanud Wiljandis. 1896. aastal, mil abiellus Anna Zeigeriga, asutas ta Mäikese trükikoja, mida aegajalt täiendas sedamööda, kuidas lubasid rahalised wõimalused. Siin sattus ta aga kelmide küüsi. Pidades wiimaseid aumeesteks ja sõpradeks, pidi ta hiljemini selle eest üle elama ühe raskema hetke elus: ta sattus Majanduslikesse raskusisse ning kaotas' trükikoja.

1918. aastal awas ta Wiljandisse ajalehekonrori. Wiimaseid aastaid elas ta Maitselt Wiljandis, kasutades wäikest pensioni kirjanduse kultuurkapitalilt. Esimene Andres Renniti luuletus ilmus 1880. aastal ..Sakalas", mida sel ajal toimetas Meel C. R. Jakobson. Hiljemini ilmusid ta luuletused juba kogudena, nagu 1883. a. „Sakala ööbik" ja 1894. ..Nurmelt ja niidult". Palju Andres Renniti laule on aga praegugi Meel laialipaisatult tolleaegsetes ajalehtedes ja ajakirjades.

A. Rennit kirjutas ka näidendi „Kisa järele kihlus" ning tõlkis mõne näidendi saksa keelest (..Abivaimud", ..Muuseumihoidja", „Mis pärast surma sündis" jne.) Seltskondlikust tegewusest võttis Andres Rennit elawalt osa, teotsedes Eesti Kirjanduse Seltsis, karskusselts ..Wabaduses", Wiljandi E.Põllum. Seltsis ja mujal. Samuti Andres Rennit jäi Meendunud teatrisõbraks kuni oma surmani ja teda Mõis sageli näha „Ugalas" etendusi jälgimas. Tema teenete eest meie kirjanduspõllul kodulinna teater austas luuletajat sellega, et A. Rennirile kingiti eluaegne priipääse „Ugala" teatrietendustele.

Oma kirjanduslikule tegevusele jäi Andres Rennit ustawaks kuni surmani. Tänases ..Sakala" numbris ilmub Andres Renniti toimute luuletus ..Luigelaul", mille ta luuletas loast mõni päem enne surma. Wäärib tähelepanu, et A. Renniti esimene luuletus 56 aastat ragasi ilmus ka „Sakalas", kuhu ta nüüd omakstega läkitas avaldamiseks oma Viimasegi luuletuse.
..Luigelaulus" kadunu kõige kujukamalt väljendab oma eluraskusi ja traagikat, samal ajal aga laulust nähtub ka, kuiwõrd tema rippus oma luulekandli küljes. Ta tahtis Meel palju ja kaua helistada oma luulekannelt, kuid keeled katkesid... Aga kuigi pole meil enam Andres Rennitit, siiski helisevad tema laulud edasi ja tema. „Mu meelen kuldne kodukotus" üksigi on kadunule püsimaks ja kaugelepaistwaks mälestussambaks, millest Määrikamat ja monumentaalsemat ei suuda talle inimkäed püstitada kivist.

Niikaua, kuni on Sakalamaa, niikaua lauldakse siin esimeses järjekorras ikka seda Tarvastu murrakus loodud Andres Renniti laulu, ja mitte üksi Sakalamaal, sest „Mu meelen kuldne kodukotus" on ilma. liialdusteta öeldult tuntumaks lauluks üle kodumaa, millele nüüd helilooja J. Simm on lubanud Meel luua uue wiisi. Andres Rennit ei lasknud ennast ahwatleda ajast ega n. ö. „luulemoest". Tema ei ajanud taga rasket stiili, ta ei otsinud uusi sõnu ega uusi worme. Tema stiil oli ikka see kerge,, südamlik „kodukotuse" stiil ning tema laulude sisu oli alati hingesoojendaw ning kaasakiskuw. Sellepärast; ongi arusaadaw, miks Rennit on kujunenud tõsiseks rahwalaulikuks ja teda tunti rahwa hulgas 1 nüüdki enam, kui mõnd uut ja nooremat luule- : tajat. Nooremat aastatelt, sest waatamata kolmweerandsajandi aastatekoormale, hingelt oli Andres Rennit surmani sama nooruslik, nagu ta oli 56 aastat tagasi, mil pani esimest korda helisema oma kandli. Nüüd ei Marja Andres Rennitit tõesti enam õndsa esä kallis katus, Maid warjab kuldse kodu- * kotuse must muld. Olgu talle kerge see muld.

Kallis Kotus. Andres Rennit

Mu meelen kuldne kodukotus,
ma sageste näe und veel sest,
kos õndsa esä kallis katus
mu varjas, väikest latsekest.

Mäest alla mööda kopli veere
sääl pal´lajalu paterdi,
siss ringi üle Ridassaare,
kaits peokest täis lillesi.

Nii Piirikesemäele lätsi,
kos külalätse kiiksive;
kos Märt ja Maiu, Ainu, Atsi
Mu kaugelt joba hõiksive.

Sääl pidu, pillerkaari teime,
Ja lohun laia kivi pääl
võileiba, kamakäkki seime,
Mis ristiema jagas sääl.