Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Aleksander Läte

Aleksander Läte sündis Mulgimaal Pikasilla külas kõrtsmiku peres 12.01.1860 - 08.09.1948.
Eesti esimese sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent, esimene eestlasest professionaalne muusikakriitik, koorijuht ja teadlane.
 
1900 moodustas Tartus üliõpilastest, kooliõpilastest ja kooliõpetajatest esimese eesti sümfooniaorkestri, mille avakontsert leidis aset 19. novembril 1900 "Bürgermusse" saalis, mis oli muusikahuvilistest eestlastest tulvil. Kavas olid F. J. Haydni Oxfordi sümfoonia, F. Schuberti Lõpetamata sümfoonia ja avamäng "Rosamunde" ning avamäng L. Cherubini ooperile "Lodoiska".
 
Lätte muusikaloomingu põhiosa moodustavad koorilaulud. Lätte tuntuimad kooritööd on „Pilvedele”, „Kus Põhjalahe kohiseb”, „Ärka üles, isamaa”, „Malemäng”, „Külakõrtsis”, „Kuldrannake”. Soololauludest on esile tõstetud laulu „Primula veris”, „Kiigelaulu” ja „Alpi lille”. Läte on kirjutanud ka viis kantaati, orkestriavamängu „Kalevala” (1897, esiettekanne 1901), keelpillikvarteti (1902), klaveri- ja viiulipalu. Lätte teoseid on iseloomustatud kui romantilisi ja põhjamaiseid, helilooja on andnud tekstidele lüürilised meloodiad ja karged helipildid. Läte on avaldanud arvukalt koorilaulukogumikke ning osalenud koolide lauluvara koostamisel, samuti on ta uurinud akustikaprobleeme.

1904. aastal tuli Peterburist Tartu Rudolf Tobias, kellest sai Läte parim abiline suurvormide ettekandmisel. Nende ühisel eestvõttel õpiti selgeks ning esitati J. Haydni oratoorium "Loomine"; ja F. Händeli oratoorium "Judas Makkabäus".

1907. aastast kujunes aktiivsest muusikalisest tegevusest loobunud Läte huvialaks muusikateooria probleemide uurimine, mille viljana valmis klaverimängu õpik "Gradus ad Parnassum". Teda huvitasid ka mitmesugused teised probleemid: intonatsioon ja akustika, temperatsioon, värvi ja valguse muusika jm. Kui Lätel tuli 1932. aastal pärast venna surma hakata klaverivabrikut juhtima, siis proovis tema juurdlev vaim instrumendi konstruktsiooni täiustada.

Kriitikuna töötas Aleksander Läte 20. sajandi alguses ajalehe "Postimees" juures. Oma retsensioonidega pani ta aluse eesti professionaalsele muusikakriitikale.

Juba Valgas seminaris tegi A.Läte esimesi loomingulisi katsetusi, neid jätkas ta õpetajana Puhjas ja Nõos. 80-ndate aastate alguses kirjutas ta mitmeid koorilaule. Helilooja andis neis edasi rahvusliku liikumise ajel noorukis lõkkelelöönud isamaa-armastust. Mõned neist said lihtsa, meeldejääva meloodia tõttu väga populaarseks (“Oh kallis Põhjala”).

80-ndate aastate keskel ilmus juba laule, milles hakkas avalduma helilooja isikupärane loominguline pale. Selle perioodi populaarseim koorilaul on “Kuldrannake”(A.Reinvald). 80-ndate aastate loomingu tipuks on “Unenägu” ja “Laul rõõmule”. Lauluga “Laul rõõmule” rajas A.Läte eesti kooriliteratuuris aluse kahe eri kooriliigi üheaegsele kasutamisele, millel on suur tähtsus laulupeo lauludes. “Laul rõõmule” esitati suure menuga IV üldlaulupeol 1891.a. autori enda juhatusel. A.Lätte oskust saavutada dramaatilisust tõendab 1886.a. kirjutatud ja 1889.a. “Oleviku” lisalehes ilmunud koorilaul “Unenägu”(A.Piirikivi). Sajandivahetusel lõi A.Läte laule mitmesugustel teemadel. Tähelepandavad on koorilaulud “Õlle unenägu”, “Pidulaul”, “Kõrts”. Üheks omapärasemaks koorilauluks on “Küla kõrtsis”, milles helilooja on kasutanud kõrtsi miljöö ja meeleolu edasiandmiseks tabavaid originaalseid intonatsioone. Selle perioodi ja kogu loomingu parim saavutus on “Pilvedele”(K.E.Sööt).

A.Läte on loonud elulise muusikalise poeemi, milles hõljuvate pilvede, tormis mässavate merelainete ning meresügavuse rahu kujutamisega sümboliseeritakse mitmesuguseid tundeid. 1905.a. hakkas A.Lätet huvitama folkloor. Ta pööras erilist tähelepanu setu viisidele. Kogumikus “Aleksander Läte. Meeskoorid”(1906) ilmuski rahvalaulude töötlusi, mille sõnad on võetud J.Hurda “Setukeste lauludest”. Ta pani suurt rõhku rütmile, millele on eriti iseloomustav punkteeritud kaheksandiknootide ja trioolide kasutamine. A.Lätte koorilooming on teinud läbi pika arengu saksa liedertafellikest eeskujudest põhjamaiselt kargete isikupäraste lauludeni.

A.Läte on pioneer ka rahvusliku heliloomingu teistes žanrites. Talle kuulub rida soololaule (“Primula veris”, “Kiigelaul”, “Rõõm ja mure” jt.). A.Läte on kirjutanud ka mõned sümfoonilised teosed, millest parim on “Kalevala”, “Keelpillikvartett F-dur, rida kantaate ning teoseid klaverile. Tema sulest on ilmunud ka mõned suuremavormilised teosed koorile ja orkestrile. Teoreetilistest töödest on A.Lättel ilmunud trükist “Kunstilaulust ja Solfeggio”, milles ta käsitles hääleseade ja noodist laulmise probleeme. A.Läte on jätnud oma mitmekülgse tegevusega sügavaid jälgi eesti muusikakultuuri ajalukku. Hea organisaatori, orkestri- ja kooridirigendina, muusikaõpetaja ja -kriitikuna on ta andnud palju rahvusliku muusikakultuuri arendamisele. Heliloojana on tal suuremad saavutused koorilaulu alal, kuna instrumentaalmuusikas jääb talle peamiselt ajalooline tähtsus.