Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Ado Reinvald

Ado Reinwald 1847-1922. 19. sajandi lõpu rahvalik luuletaja, jutu- ning näitekirjanik, talupoeg- boheem, sündis Viljandimaal Uusna vallas 21. nov 1847.

Peagi siirdus perekond Tarvastu valda Ilisssa talusse. Reinvaldi koolitee kestis vaid ühe aasta, kahekümneselt sai Reinvaldist taluperemees ja ta tegi suuri plaane, et luua oma talust kohaliku kultuurielu keskus. 1894 müüdi talu oksjonil, Reinvald rändas ringi, kuni ostis maja Elvas. Elu lõpuaastail jäi ta sellest ilma, elatus läbi häda kirjatööst. Reinvald suri Elva lähedal Kulbilohul 8. veebr 1922, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Reinvaldi esimene luuletus avaldati 1868 J. V. Jannseni ajalehes Perno Postimees. 1871 ilmus Reinvaldi esimene luulekogu “Viljandi laulik”, mille II osa järgnes mõne aasta pärast (1875). Hiljem anti välja ka luulekogu III (1877) ja IV osa ( 1889). Koos vennaga avaldas Reinvald kogu “Nalja – kannel ehk Laulurahe baltlase lilliaias “ I–II (1881–1883 ). 1904 ilmus valikkogu “Ado Reinvaldi laulud “. Reinvaldilt on ilmunud jahimehejutte ja näidend “Bagdadi kaliif “. 

Kirjandust: Nikolai Baturin,  “Kuldrannake ” (1986) - laulumäng Ado Reinvaldi elu ainetel.

Reinvaldi luuleloomingu kandvaks hoovuseks on patriotism, paljud ta luuletustest on pühendatud ärkamisaja tegelastele. Kirgliku kirikuvastasena ülistas ta mõistust ja mõtiskles moraali üle. Reinvaldi värsilooming on suuresti nii sisult kui vormilt lähedane riimilisele rahvalaulule.

20.09.2014 Postimees: Hando Runnel on 1988. aastal täheldanud, et eesti ärkamisaegne isamaaluule oli religioosse taustaga. Võrtsjärve-äärses Ilissa talus üles kasvanud ja selle peremeheks saanud Viljandi lauliku Ado Reinvaldi «Kuldrannake» (1875) otsekui aimab ette autori katsumusrohket eluteed. «Kuldrannake» tähistab siin paradiisi. Reinvaldi kokkupuude mere endaga oli kaks aastat enne luuletuse sündi, kui ta käis «meretagusel» Saaremaal. Esimeste värsiridade rütm järgib pigem tuulevaikse Võrtsjärve lainet. Aleksander Läte vermis sellest luuletusest 1888. aastal eesti ühe kaunima meeskoorilaulu.

Kuldrannake

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Ju vara kalli koiduga

su poole võtsin purjeta’,

silm siiski veel ei kallast näe

siit üle kõrge lainemäe.

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Siin alles võõra ilma piir,

ei läigi ranna siniviir

sealt üle elumere vee,

kus lõpeb minu laevatee!

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Ma ohkan siin kui väsind lind,

et vaikne elumere pind

ja torm ei laeva lendes a’a –

nüüd hilja sinu randa saa!

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

küll õhtueha paiste sees

sind näen sinetamas ees,

oh, siiski raske elutee –

ta lõpeb üle merevee!

Ado Reinvald