Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Mulgimaale

Luuletusi mulgi keelen

Mulgikeelseid luuletusi loeb Lembit Eelmäe

Enda mulgikeelset luulet loeb Nikolai Baturin

Kodule. Lembit Eelmäe

 

Hall majake suuretii veeren,

 

kun vangerde login ja tolm…

Seis sedäsi kodu mu meelen

ja aast, ku mul aastit sai kolm.

 

          Kaits pihle all köögiakne,

          aia asemel kuuseekk

          ja eki all pujuse, takje,

          mäel kajo man murutekk.

 

Kolm piindretäit lille aian,

sinilillakas sirelimõts,

üits asi neid lilli kaian

iki laulu mul valla võts.

 

          Paar puhmukest sitikumarju,

          tõne punasit õrakit,

          perveveeren all tuulevarjun

          kasve kõrvitsapõrakit.

 

Vii mälete mõtsikut uibut

ja rootsikut reegipuud

ja nänni, kes uibi all toibut

mu tillukest, vallali suud.

 

          Vana, suitsunu sepikoasara,

          esä ääsi een must ku tont.

          Sepälise tulliv’ ommuku vara

          – taht ravvute obesekont.

 

Ääsin tantsu lei punane kikas,

ohass rasselt nahkine lõõds,

ku põllumiis põline rikas

esä sente peo pääle mõõts.

 

          All loosu pääl lohu veeren

          jo mängit sai pimmeni,

          sopp põlvini saapaseeren.

          Poiss, reo, teit sa nimme nii?

 

Ku pallu sa palle ja luni,

nänn tuppa mu ära viis,

kun õrnuke latseuni

mut uuts ja uneviis.

 

          Ku süäüü tunni leive

          ja kukseve kellakäo,

          mu näo pääle aseme teive

          õbekõllatse unenäo.

 

Pääl sirave pelleriini,

kos lennässiv’ libliku,

laassilmne ja –siibuge kiini

ja mu vellerübliku.

 

          Ja ainult mia ‘s saa maast valla

    - jala kinni ku pakelden,

    tuuleterägi siibu alla 

    ei ikken ei kakelden.

 

Es saagi ma sedäsi nätä,

mis om tagan Veinpärgi mäe.

Ja täädä, kas suure ei petä,

et üüse sääl makas päe.

 

          Sai ommuku alle ma rahu,

          et unen sii olli kik,

          mul kudaki pähä es mahu,

          misjaoss om küll üü nõnda pikk.

 

Kõrd aig olli niikaugel aga,

et ehen uuts koolitüü,

üü läbi ma sis es maga

ja ommuku ‘s juu ega süü.

 

          Ku lätsi, sis vihma lagast

          hall septembre päeväsoss,

          varsti paistegi puude tagast

          Õhne jõgi ja Holdre loss.

 

Om meelen, ku õpeteje

mult küsse: “Kas tähti täät?”

“Joba loe ja ka Issameie

teil üles või ütelde pääst.”

 

          Ei mõista, ei suta usku,

          et kodu nüüd harva ma näe,

          ma tunne, et mujal jusku

          nõnda lämmeld ei paist päe.

 

Om kadunu esä ja emä,

lännu velle ja sõsare

ja ümmer mu kodupesä

kasvav’ vitsa ja võsare.

 

          Kullatüki – mu esä ja emä,

          mu memm ja vanamiis.

          Saass kudaki ellu viil nemä.

          Me ei tää, mis ma ärä tiiss.