Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Arhitektuur

Tarvastu valla- ja kohtumaja

Aadress: Posti 52b Mustla

1868. aastal ehitatud valla- ja kohtumaja (üks kaheksast toona valminud vallamajast)

2005. aastal kolis värskelt remonditud kõigiti mugavatesse ja kaasaegselt sisustatud ruumidesse – Tarvastu raamatukogu.

Tarvastu valla- ja kohtumaja oli sel perioodil ehitatud valla- ja kohtumajade seas suhteliselt erakordne ja üldpilt hoonest on säilinud tänaseni.

Vallamaja on ristkülikukujulise põhiplaaniga viilkatusega kivihoone, mille esikülje keskse sissepääsu ees on puidust palkon, tagaküljel aga tuulekoda (viimasest ka pääs maja all olevasse keldrisse). Varusissepääs on olnud ka maja paremas otsas, kuid see on nüüdseks kinni müritud. Hoone esiküljele on hiljem lisatud mansardkorrus, tagaküljele aga ärklituba. Vallamaja mõõdud 10,97 x 25,69 meetrit. Hoone välisseinad on dekoreeritud lubimördi sisse tihedalt pikitud graniitkivikildudega, mis moodustavad ka mitmesuguseid geomeetrilisi kujundeid nagu ristid, ringid jms.

Vallamaja ehituseks kulus 3422 rbl 42 kop (sellest nimeliselt mainimata meistri palk lepingu järgi 1936 rbl, lisatasusid 108 rbl 20 kop), koos talli ja aida ehitusega kulusid kokku 3763 rbl 71½ kop. 1950. aastatel asus hoones Mustla linna TK. Hoones on olnud ka metskond ja ambulatoorium. 2002. aastani töötas vallavalitsus samas hoones, siis kolis välja, majja jäid vaid politsei ja kriminaalhooldus. Alates 2005. aastast raamatukogu ning koduloomuuseum.

Perioodi 1866 - 1889 võib nimetada ka väikevaldade ehk endiste mõisavaldade ajaks. Kuigi mõisa eestkoste alt vabanenud, olid tollased vallad siiski ajalooliselt koondunud nn peremeesmõisa ümber ja viimasega tihedas seoses.

Sellel perioodil eksisteeris Eesti aladel üle tuhande valla. Esimesed pärast 1866. aasta vallareformi ehitatud spetsiaalsed vallamajad ehitati teadaolevalt 1867. aastal.

1868. aastast on teateid kaheksa uue vallamaja valmimisest (Traat 1985A: 133). Nood esimesed kohtumajad (vallamaja tolleaegne
nimetus) olid äärmiselt lihtsad ja suhteliselt väikesed ehitised, milles oli enamasti kaunis vähe ruume. Ruuminappus tingis selle, et üht tuba kasutati tihti mitmes funktsioonis. 

Enamuse selle perioodi vallamajade puhul pole teada neid püstitanud ehitusmeistrite nimesid.

Tihti laoti tollal vallamaja üles kogukonna ühise jõuga ning kui valitigi ka ehitusmeister, siis reeglina püüti teda leida oma kogukonna seest (Talving, 2012).

Eesti vallamaju uurinud Eesti Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri Keskuse teaduri Hanno Talvingu sõnul tõid varasemad haldusreformid valdades kaasa samasuguseid suuri vastasseise nagu praegugi kavandatav.


Hanno Talving
Talving (pildil) ütles, et 19. sajandi lõpu ega 1938. aasta reformidega kadunud valdade elanikud ei olnud sellest põrmugi vaimustuses. «Alati kardetakse, et võim ja omavalitsus kaugenevad,» lausus ta. «Nii oli tsaariajal ja ka 1930. aastatel – pole midagi uut päikese all.»

Samas arvab Talving kadunud valdade saatusele mõeldes, et kartmiseks oli tõesti ka põhjust. «Kui kohapeal enam otsustusõigust pole, siis elu lahkub. Jalgratast pole vaja leiutada, nii lihtsalt ongi,» rääkis ta.

Teaduri sõnul oli enne 1938. aasta reformi teada-tuntud vallakeskusi, mille nimi ei ütle enam kellelegi suurt midagi.

Vallamajad ei asunud sageli kõige rahvarikkamas mõisasüdames, vaid sellest eemal. «Vallamaja ei tohtinud asuda mõisamaal, vaid see pidi olema kogukonna maal,» lausus ta. «Teiseks üritati väiksemate valdade liitmisel leida ka asukoha osas kompromissi, et ka omavalitsuse ääremaade elanikel oleks keskusesse hobusega enamvähem võrdne tee. Seetõttu tehtigi vallamaju mõnikord päris tühjale väljale, külast välja.»

Vallad iseseisvusid mõisatest pärast 1866. aasta vallaseaduse vastuvõtmist, pärast seda kerkisid ka esimesed vallamajad. Esimene suur valdade reform toimus aastatel 1890–1892, kui rohkem kui tuhandest mõisate juurde tekkinud vallast jäi alles 365. Järgmine liitmine viidi läbi 1938. aastal, pärast seda jäi alles 248 valda.

Omaaegsed vallamajad olid praegustest palju olulisemad kohad. Seal olid kuni tsaariaja lõpuni vallakohtud, seetõttu tehti hoonetesse ka arestikambrid. Väiksemad kuriteod lahendati ju kohapeal. Eesti iseseisvudes oli vallamajas hoolekandekohus.


Talvingu sõnul nimetaski talurahvas esimesi vallamaju pigem kohtumajadeks, sest alul olidki need eelkõige kohtud. «Valla funktsioonid tulid hiljem juurde,» selgitas teadur.

Vallamajade ehitamisel panid sageli õla alla ka mõisnikud. «Mõis kinkis näiteks ehitusmaterjale ja vahel ka rahastas ehitust,» rääkis Talving (2016). «Suurema töö pidi siiski tegema ära vald ise. Reeglina ehitati kahasse, aga on nii juhtumeid, kui ehitas ainult mõis, kui ka sääraseid, kui vald pidi leidma vahendid ise.»

Talvingu sõnul on paarkümmend vana vallamaja veel praegugi sellisena kasutusel. «Mõnedele on leitud kohapeal uusi funktsioone, paljud erastati, paljud on tühjad ja väga paljud hävinenud,» lausus ta.

Teaduri hinnangul ei väärtustata meil vallamaju piisavalt, erinevalt mõisatest on need vaid üksikute entusiastide huviala.

Vaid kuus vallamaja on Talvingu andmetel muinsuskaitse all. Ometi on neil sageli 19. sajandist pärinevail hoonetel Eesti riigi tekke ettevalmistamisel hindamatu roll.

«Kui poleks olnud vallamajast saadud juhtimiskogemust, siis poleks me suutnud oma riiki nii hästi üles ehitada,» selgitas ta. «Vallamaja oli sõna otseses mõttes omavalitsuse keskus, kus tuli oma asjadega hakkama saada. Vallast tuli ka valimiskogemus.»