Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Arhitektuur

Õisu mõis

Mõisakompleksi õu on poolkaarjas ja selle ümber paiknevad härrastemaja, tall-tõllakuur, ait-viinakelder ja valitsejamaja. Peale nende kuulub ansamblisse veel ligikaudu 30 erinevat hoonet.

Õisu mõisa peahoone rajati 1760. aastail.

Mõisa ümber on mitmete terrassidega barokne mõisapark ning sellele lisandub Vidva jõe orus laiuv inglise stiilis maastikupark.

Õisut on esimest korda kohanimena märgitud 1551. aastal. 1638. aasta revisjoni andmeil oli mõis olemas juba enne Liivi sõda. 1640. aastast selgub, et Sammaste külas Öse mõisa all asunud Lorenzi kabel, mille juures rahvas pidu pidanud ja kõiksuguseid ebausutempe teinud. Mõisavalitsejale antud kümne riigitaalri suuruse trahvi ähvardusel käsk kabel ära hävitada ja edaspidi järele valvata, et rahvas seal ei ohverdaks ega peaks ebausupidusid.

Esimene mõisakeskus asus Ümarkuusikus, praegusest kilomeeter kagu pool. 16. ja 17. sajandi vahetusel kuulus mõis Karksi piirkonna valdajale. 1744. aastal kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Õisu ühes Heimtali ja Morna mõisaga omaaegse Vene laevastiku juhataja admiral Peter Siversi (1674–1740) lesele. Järgnevail aastail kinnitati mõis admirali pojale Friedrich Wilhelm von Siversile (1716–1781). Friedrich Wilhelm von Sivers läks 1759. aastal majorina erru ja võttis käsile mõisa korrastamise, ehitas hooneid, rajas teid, raius võsa ja kaevas kraave. Mõisakeskuse uued hooned rajati vanast keskusest kilomeeter loode poole, praegusesse asukohta, ajaloolise Viljandi–Halliste maantee äärde Õisu järvest idasse. 

Mõisakeskuse üleviimise tingis eelkõige vesi, mida vajati arenevas mõisamajanduses, samuti oli siin välja kujunenud teedevõrk ja ka mitmekesine maastik. Järgnevatel aastatel ehitati välja suurejooneline, üks Liivimaa kaunimaid ja stiilipuhtamaid barokk-komplekse. 
Härrastemaja valmis 1760–1767, suur kõvertall ja viljaait 1762, teenijatemaja 1777. Samal ajal rajati laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad, tubakavabrik, tislerikoda, õlle- ning viinaköögid jne. Kunstiväärtuslikud hooned olid üles ehitatud maitsekalt ja asjatundlikult, pelgamata uuendusi.
1790. aastast sai mõisaomanikuks Friedrich Wilhelmi poeg August Friedrich von Sivers (1766–1823). Tema ajal rajati Õisusse nii tubakavabrik kui ka treimis- ja vasksepakoda. Esialgu töötles tubakavabrik peamiselt Ameerikast sisse toodud tubakat, ent peagi oli Õisus ka oma tubakaistandus. 
1809. aastal külastas mõisat Aleksander I, selle mälestuseks püstitati hiljem ka monument, mis praeguseni pole ilmselt säilinud. Kaks silmapaistvat marmorfiguuri paiknesid esialgu pargis (praegu mõisa peahoones): “Justitia” – õigluse ja õigusemõistmise jumalanna ja “Prudentia” – tarkuse ja ettevaatlikkuse võrdkuju. Need on ühed väärtuslikumad hilisbaroksed pargiskulptuurid Eestis, nende autoriks on peetud Itaalia Carrara meistrit Giovanni Antonio Cybeid.
Õisu mõisa omanik oli 1829. aastast Friedrich von Sivers, 1870. aastast August von Sivers ning viimane omanik 1911. aastast kuni maareformini 1919 Edward von Sivers.

Kokku kuulub Õisu mõisa kompleksi 32 hoonet, nende hulgas puukuurid, keldrid ja elumajad.