Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Mulgi keel

18. sajandil ja enne seda, kui Eesti elanikud olid praegusest märksa paiksemad, sõltus kõneleja keele omapära tema kodukohast.

Murdepiire kujundasid nii haldusüksused kui ka looduslikud piirid ja ühendusteed. Kõige selgemini eristuvad üksteisest põhja- ja lõunaeesti keel, mis koosnevad omakorda kaheksast murdest ning 117 murrakust (Estonica.org). Vähemasti keele poolest on Eesti suurriigi mõõtu, sest värvikaid murdeid on meil palju (Viikberg, 2015).

Eestis kõneldava keele paikkondlikku erinemist kinnitavad ka murdearhiivi kogutud ütlused, näiteks on keegi Valjalast tõdenud, et „igas pooles on oma keele murrakas”.

Loomulikult tundub igaühele, et keelt murravad teised ning tema enda kodukandi keelepruuk kõige loomulikum!

EKI Fonoteek

Murdekeel on olnud maarahva kõige igapäevasem ja loomuomasem kõnekeel, ühtlasi alus, millele tuginedes on kirjakeelt märgatud
ja omandatud. Kui murdekeel on igapäevaelu loomulik osa, siis isegi „kell lüüp, kilk tiksup murrakun”. 

19. sajandi teisel poolel sündinud eesti rahvuse ühisidentiteet, talupoegade liikumispiirangute kadu ning laialt levima hakkav kirjakeelne aja- ja ilukirjandus nõrgestasid kohalike murrete positsiooni. 20. sajandi alguskümnendeil arenes välja kirjakeele korraldus ja avalik elu muutus üha normikeelsemaks, mistõttu kohamurded taandusid tasapisi. 

Ometi tohiksime olla jõudnud juba aega, kus tahaksime kirjakeele kõrval murdekeelt mitte ainult sallida, vaid ka teadlikult kasutada. Kirjakeelt eitamata või selles kahtlemata.'

„Maailmas on vähe rahvaid ja keeli, mis oleksid murrete poolest nõndavõrd õnnistatud kui eesti keel,” on öelnud Eesti ning Mulgi luuletaja Nikolai Baturin. On ju murdekeel ühtlasi hindamatu keeleallikas, kust kirjakeelel ammutada uudset ja huvitavat lisa ning avardada sedakaudu kõnekeelt ja kogu kirjandusilma (Viikberg, 2015).

Eesti dialektoloogia traditsioonilise jaotuse järgi kuulub põhjaeesti murderühma neli murret: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre. Mainitud neljast erineb oluliselt ja moodustab omaette murderühma kirderannikumurre.

Lõunaeesti murderühma kuulub kolm murret: Mulgi, Tartu ja Võru murre (sh Setu murrak).

Keele omanimetuse traditsioonile tuginedes nimetame neid piirkondlikke keeli mulgi, tartu, võru ja setu keeleks. 
Eesti kohakeeled on kujunenud vanadest läänemeresoome hõimukeeltest, mille hulgas on nimetatud põhjaeesti ja lõunaeesti keelt (vt Wiik 1998).

Paljude keeleuurijate arvates on lõunaeesti keel läänemeresoome keelte hulgas üks vanemaid. Sammalahti (1977) järgi lahknes lõunaeesti keel teistest läänemeresoome murretest juba umbes 3000 aastat tagasi.

Lõunaeesti keele pikka iga omaette hõimukeelena on oma käsitlustes esile toonud juba Andrus Saareste, hiljem aga veelgi enam Paul
Ariste, Pekka Sammallahti ja Tiit-Rein Viitso (Iva, 2008). Sammallahti järgi eraldus lääne mere soome algkeelest esimesena lõunaeesti hõimukeel ning alles seejärel kõik üle jäänud keeled, Viitso arvates olid aga esimesteks lahknejateks liivi ja lõuna eesti. Paul Alvre on paigutanud lõunaeesti keele läänemeresoome keelte idarühma ja pidanud põhja- ja lõunaeesti erinevust põhinevaks lääne- ja idagrupi erinevustel, millele viitab oma doktoritöös ka Eino Koponen. Ka Petri Kallio kinnitab oma värskes
lään mere soome konsonandiajaloo käsitluses taas Sammal lahti seisukohta lõunaeesti keele kõige varasemast eraldumisest läänemeresoome algkeelest. Tema järgi lahknes algkeelest esimesena nii nimetatud sisemaamurre, mille ainsaks järel tulijaks ongi lõuna eesti keel, kuna kõik teised läänemeresoome keeled tekkisid algkeele teisest harust, ranniku murdest hargnedes (Iva, 2008).

Arvatakse, et paikkondlike keelepruukide piirid kujunesid välja 17.-18. sajandil, mil sunnismaisuse tõttu kitsenesid eri paikkondade inimeste suhtlemisvõimalused ja tihedam läbikäimine oli võimalik kihelkonna piires, ühte kirikukogudusse kuuluvate inimeste vahel. Paikkondlik keeleline eristumine süvenes kuni XIX sajandi teise pooleni. Viimase 100–150 aasta jooksul on keelepruukide erinevused laiema läbikäimise ning ühise kirjakeele mõjul taandunud ning tänapäeval on kohakeeled tasandunud, samas ühiseesti kirjakeelele lähenenud. (Hennoste ja Pajusalu 2002).

Ehk siis: Mulgi keel elik mulgi kiil on Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalne kõnekeel, mis kuulub läänemeresoome keelte hulka.

Mulgi ehk lõunaeesti läänemurre on ajalooliselt tunduvalt vanem kui eesti kirjakeel. Mulgi murre eristus iidsest lõunaeesti hõimukeelest juba esimese aastatuhande lõpus, eesti kirjakeele tähtsamad normid said paika alles pisut enam kui sada aastat tagasi (Professor Karl Pajusalu, 2016).

Keeleajalooliste käsitluste järgi on mulgi keel lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma Mulgi murre. Sellesse rühma kuulub veel võru keel, seto keel ja tartu keel.

Mulgimaa tervikliku kultuuri- ja keelealana koosneb viiest kihelkonnast, mis on Helme, Karksi, Halliste, Paistu ja Tarvastu. Keeleteadlased jagavad Mulgimaa enamasti kaheks: Karksi ning sellele lähedased Halliste ja Paistu moodustavad läänemulgi murrakurühma, Tarvastu ja Helme koos aga idamulgi murrakurühma. Helme murdekeeles on keelendeid, mis ei ole sarnased Karksi või isegi Tarvastuga, kuid põhijoonte poolest on tegemist ikka sama murdekeelega (Karl Pajusalu, 2016).

Eeti Keele Instituudi fonoteegis on esindatud kõik murrakud. Ühe murraku kohta tuleb keskmiselt 27 tundi helilinti, kuid näiteks Tegemist on valdavalt vanema murdekeele näidetega. Konkreetseid helinäiteid murrakute kohta võib leida allpool murdealade kaupa kihelkonniti. Mulgi murdekeelsed tekstid lugemiseks ja kuulamiseks
 
2012. aasta rahvaloenduse andmetel kõneleb mulgi keelt ligi 10 000 inimest. Ajakirjas Keel ja Kirjandus 2016. aasta 3. numbris on ilmunud artikkel  Eesti kohamurrete olukorrast viimase rahvaloenduse peeglis

Põhiliselt räägitakse mulgi keele kõnekeelena maapiirkondades, suuremates linnatüüpi asulates kõneldakse seda vähem. Kuna koolides õpitakse kirja- ja õppekeelena eesti keelt, siis lastega räägitakse kodus ikka põhiliselt kirjakeeles. Seetõttu on mulgi keel noorema põlvkonna igapäevasest kõnest tegelikult kadunud.

Mõtsiklusi mulgi keele teemadel loe Mati Laane blogis

Selleks, et mulgi muredekeelt tutvustada ja õpetada, korraldatakse Mulgimaa lasteaedades keelepesäsid, õpetatakse Mulgimaa õpetajaid mulgi keelt kõnelema ja tegutsevad mulgi murdekeele ringid Tarvastus, Lillis, Karksis, Viljandis, Tartus ja Tõrvas. 

Mulgi murre on arvatavasti kujunenud muistse Sakala hõimumurde baasil ning aja jooksul läbi teinud mitmesuguseid muutusi. Mulgimaa geograafilise asendi ning ühiskondlike ja majanduslike põhjuste tõttu on see Lõuna-Eesti läänerühma moodustav murre võtnud vastu ka mõjusid naaberaladelt – kesk- ja läänemurdest. (Tanning 1961).

Mulgi keelt (keele omanimetus mulgi kiil) on viimastel sajanditel kõneldudviies kihelkonnas: Hallistes, Karksis, Tarvastus, Paistus ja Helmes. Varem ulatus lõunaeesti, sh mulgi keele ala lõuna poole Põhja-Lätti Ruhja (Rūjiena) ümbrusse ja kuni Asti (Burtnieki) järveni. Mulgi keelt on läbi ajaloo kõneldud Põhja- ja Lõuna-Eesti keeleala piiril ning seetõttu on selles kokku saanud mõlema muinaskeele jooned, olles põhijoontelt lõunaeestiline, aga sisaldab arvukalt põhjaeesti murrete elemente (Eichbaum, 2008). 

Idapoolses osas (Tarvastu, Helme) on rohkem ühisjooni tartu keelega (Tanning 2004). Erilise kõla annab mulgikeelsele kõnele a-de ja
ä-de muutumine e-ks alates kolmandast või ka teisest silbist (lätsive ‘läksid’,süüme ‘sööma’). Sageli esineb vokaalide sise- ja lõpukadu (kateksi ‘kahekesi’, pernain ‘perenaine’), mõnedes tegusõnavormides ja asesõnades on esimese silbi järel vokaalide vahelt kadunud n (me ‘mine’, mea või mia ‘mina’).

Üldjuhul puuduvad sõnade alguses kaashäälikuühendid heliliste konsonantide ees (repp ‘trepp’, laas ‘klaas’), hääldusest puudub ka sõnaalguline h.

Mulgid ise ütlevad oma kõne kohta, et nad hoiavad jutustamisel aega kokku, kui kõiki tähti välja ei ütle. Aga on olnud kuulda ka vastupidist arvamust: “mulgi kiil om üits laisa inemise kiil, mulk ei viisi sõnnu kõrraligult vällä ülda”.

Mulgi keele assimileerumist põhjaeesti keelega 60-70 aastat tagasi kirjeldab ilmekalt lõik koguteosest “Viljandimaa I”: “Lõunaeesti keele ala sihis on olnud kauaaegselt tugev põhja-eesti keele mõju (muuseas peamiselt kiriku ja kooli kaudu), mis eriti on tunda Viljandi ja Paistu kihelkonnas, kus praegu juba on raske leida küllaldaselt puhast murret kõnelevaid isikuid” (Viljandimaa I 1939: 100).
Assimileerumise jätkumist ka hilisemal ajal kinnitavad mulgi keskse Karksi murraku verbide muutumist käsitleva uurimistöö tulemused (Pajusalu 1996). 

Varasemad uurijad, näiteks Wiedemann ja Veske, ei pidanud Mulgi murret omaette murdeks, kuid see on siiski kindlate tunnustega selgepiiriline lõunaeesti murre ja kuulub tänapäeval Tartu ja Võru murde kõrval lõunaeesti murderühma (Kask 1956).
Kirjakeele mõju on Mulgi murdes selgesti tuntav. Võrreldes Tartu ja Võru murdealaga on siin põhjaeesti kirjakeele mõju varasem, kuna selles piirkonnas ei kasutatud lõunaeesti murretel põhinevat tartukeelset kooli- ja kirikukirjandust. Mulgimaa administratiivsed, majanduslikud ja kultuurilised keskused on olnud Pärnu ja Viljandi, mis asuvad põhjaeesti keelepiirkonnas. Põhjaeesti keele pealetungi on soodustanud ka Mulgimaa loodusgeograafiline asukoht: Võrtsjärvest lääne pool puuduvad Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti murdeala vahel suhtlemist pidurdavad looduslikud takistused. (Tanning 2004).

Mulgi murde moodustavad Halliste, Karksi, Paistu, Helme ja Tarvastu murrakud.

Karksi murrakut on peetud Mulgi murdele tüüpilisimaks.

Just Karksist, Hallistest ja Helme lääneosast võib leida kõige enam Mulgi murdele omaseid jooni. Lõunaeestilisi jooni esineb kõige rohkem Helme idaosas, veidi vähem teistes Helme osades ning tunduvalt vähem Tarvastus ja Karksis. Kõige rohkem erineb Karksist ja ülejäänud Mulgist Tarvastu murrak. Mulgi murre on võrreldes teiste lõunaeesti murretega kõige põhjaeestilikum. Selle tunnusjooni leidub isegi Saaremaal, samuti Tartu murde lõunagruppides ja Edela-Eestis. Isegi balti keelega on leitud teatud sarnasusi. (Pajusalu 1996).

Põhjaeesti murrakutega on Mulgi murdel rida ühisjooni, näiteks se-lõpuline illatiiv, de-mitmus, -d, -da, -de esinemine pluurali nominatiivis, konsonantühendi puudumine sõna algul, e-mitmus ja v kadumine sõnast samuti nagu Lääne-Eestiski (EMS 1994).

Lisaks eelmainituile on Mulgi murde tunnusteks ka sõnaalgulise h puudumine: hobune < obene, haukama < aukame;

sõna tüve üksikkonsonandi kahenemine: olli, panni; ks muutumine ss-ks (ks < ss): mass, katessa , nõgessa, juusse;

madalate tagavokaalide vahelt diftongi kadumine: paa, sõage, sepiguan;

sõnalõpulise t (<d) puudumine: mihe nakassive;

n-lõpuline seesütlev: mõtsan, sehen, kähen; e-mitmuse esinemine: rihmade = rihme, poigel = poegadel, pan’gega = pangidega; vokaalharmoonia: müüdä, tülü. 

Mulgi murde tüüpiliseks erijooneks on da-infinitiivi kujuline käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde eitav vorm: ärä minnä `ära mine`, ärä tetä ´ära tee` (Kask 1984). 

Ülevaate koostas Kaja Allilender