Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Mulgi toit

Kanepitemp

Mulgid on teinud ka kanepitempi. Suvel mõts, talvel piim, liha süvväs, leem juvvas, luud ei laku penigi. Mis see on? Niimoodi küsitakse ühes Helme kihelkonnast 19. saj viimasest veerandist pärit mõistatuses. Vastus on kanep, kirjutab toidublogija Ülle Jukk.

Kuivatatud kanepiseemned pruunistatakse kergelt ja tambitakse uhmris peeneks. Maitseainena lisatakse tampimise lõpupoole soola, hakitud ja rasvas kuumutatud sibulat ning kõik ained tambitakse veel kord uhmris koos lisanditega, kuni moodustub ühtlane mass. Süüakse kartulite juurde või leivaga.

Seda määriti leivale, kasutati leiva täidiseks ja söödi ka lihtsalt kartuli kõrvale. Kanepijahule rohkem vett lisades saadi kanepipiim, mida kasutati joogiks piima asemel.

Kanep kuulub vanimate inimese poolt kultiveeritud taimede hulka. Eestis pärinevad andmed kanepi kasutamise kohta keskajast, seda tänu arheoloogidele.

Omapärane on aga kanepi kui kultuurtaime positsioon siinses taimekasvatuses ja toidukultuuris, mida me saame jälgida eeskätt uusaja viimasel kolmandikul, abiliseks kogutud ja kirja pandud pärimus. Etümoloogiliselt on seda sõna seostatud pigem läti (kaņepes) ja vene keelega (конопля). Teades, et kanep armastab kasvamiseks huumusrikast mulda ja soojemat kliimat, osutusid tänapäevase Eesti territooriumil parimateks kasvupiirkondadeks Lõuna-Eesti ja Peipsimaa. Kui levinud keskajal kanep siin oli, me täpselt ei tea, küll aga on Hupel märkinud oma 1777. a Riias välja antud Topographische Nachrichtenis, et Liivimaa mastaabis tegelesid laialdasema kanepikasvatusega lätlased, samal ajal kui eestlased kasvatasid seda vaid enda tarbeks. Vaadates kanepitoite, on  mõju nii lätlastelt kui venelastelt, mis näitab ka selle kultuuri tundmaõppimist nende rahvaste kaudu.

Peipsimaal kasvatati kanepit kalavõrkude materjaliks, nii seal kui Lõuna-Eestis ka köie tegemiseks. Kanepiseemneid tarvitati aga toiduks ja see oli väärt kraam, kuna kanepiseemnetest road olid maitsvad ja toitvad. Olla isegi öeldud, et "missugune talu sügisel ühe mõõdu /märkus: umbes 17 kg/ kanepiteri sai, sellel oli nuumhärja väärtus". Kuni umbes 19. saj II pooleni asendas kanepipiim talvel isegi päris lehmapiima, kui lehmad kinni olid. Ega muidu ei öeldud Paistus, et "suvel kuusk, talvel lehm".
19.saj lõpul-20.saj algul vähenes vajadus kanepi järele, võrguniiti ja köisi hakati juba ostma. Samal ajal laienes karjapidamine ja mitmekesistus toidusedel, mistõttu kanepi kui loomse kraami asendaja järgi vajadus samuti kahanes. Umbes II MS-ks sai kanepist praktiliselt unustatud kultuur (kasutatud allikas: Ülle Jukki blogi)