Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Kombeid ja pärimusi

Vastlapäev

Vastlapäev on liikuv püha, mida tähistatakse igal aastal noorkuu esimesel teisipäeval, 7 nädalat enne lihavõtteid.

Vastlapäev on liikuv püha, mida tähistatakse igal aastal noorkuu esimesel teisipäeval, 7 nädalat enne lihavõtteid. Kui vastlapäev sattus hästi noorde kuusse, öeldi, et see on “nõrk vastel” ning kevad tuleb varajane. Kui kuu juhtus olema noorem kui kolm päeva, loodeti tulevat eriti hea vilja-aasta. Samuti ennustas vastlatuisk rikkalikku vilja- ja marjasaaki.

Vastlapäev - tuntud ka kui lihaheitepäevana ja näiteks Lõuna-Eestis pudrupäevana - lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja, mil söödi ja joodi vabalt kõike ning alustas suurt paastu, mis kestab kuni lihavõttepühadeni. Täpsemalt oli vastlapäev korralik pidupäev, mil enne pikka paastuaega taheti viimast korda korralikult süüa, juua ja lõbutseda. 

Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit kaasajal vastlakuklid.

Üldiselt valmistati sel päeval kogu Eestis hommikuks vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube. Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe. 19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku. 

Vastlapäeval küpsetati ka leiba ja odrakaraskit. Lisaks tehti üks väike kakk, mis anti karjasele kaasa, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole sellest kakust pidi karjane kõigi loomade vahel ära jagama, teise poole aga õhtul tagasi tooma. Sellest poetati siis aasta otsa raasukesi tähtsamatesse paikadesse.

XX sajandil hakati odrakaraski asemel vahukoore- ehk vastlakukleid tegema, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe.

Suurtest seajalakontidest tehti vurr: kontidesse uuristati augud, tõmmati nöör läbi ja vurr oligi valmis.Tänapäeval saab sellist vurri teha kahe suure auguga nööbist.

Vastlakombe järgi ei või söömisega pimeda peale jääda ja enne õhtusööki tuleb kindlasti saunas ära käia. Külvimees peab vastlapäeval üheksa korda sööma, siis annab põld üheksakordse saagi.

Vastlapäeval on/oli kesksel kohal ka vastlasõit ja liulaskmine. Usuti,et mida pikem liug, seda jõudsamalt kasvab lina. Vastlapäeval lasti liugu, et linad pikad kasvaksid. Liulaskmise ajal loitsiti linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti. Mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid jõuti üles lugeda ja eemale peletada ning seda parem saak usuti tulevat.

Vastlapäev kuulus ka nii nimetatud naistepühade hulka – naised läksid kõrtsi, kuid näiteks külas käimine oli sel päeval keelatud. Vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna - äraütlemine oli sealjuures üsna keelatud.  Naised käisid vastlapäeval kõrtsis linapikkust joomas. Kes jõi otse pudelist, sai hea pika voolu ehk pikad linad. Mis viga pidu pidada, kui vastlapäeval olid naistetööd, eelkõige ketramine ja kudumine, suisa keelatud. Küll võis punuda paelu ja teha nööri.

Mulgimaalt (peamiselt Halliste ja Karksi, vähem Paistu kihelkonnast, üksikteateid on veel Saardest jm) on fikseeritud omapärast vastla kottiajamise kommet (Hiiemäe, 2004). “Vastlapäe, sis aetse vaslat kotti. Miis lännü üles, tõine oiab all kotti kinni, et see viskab ülevest mõne looma sinna kotti. Ei ole muud kedägi tullu, ku ollu must kass sääl üleven. Must kass om irmus kah, silmä elgive pään. Mehe pellänu, et tont om. Miä ütli kah tõise tidrukul, et ma lää vastalt kotti aama. Tõine tüdruk ois sis kotti all, mia visasi vett kapage tüdrukul  31 kaala, sii olli miu vasla kotti aamine.” ERA II 285, 266/7 (38–39) < Halliste khk – S. Lätt < emalt, Liisa Kutti, 62-a (1939–1940). 

Lihaheide. Liha¦`eite keedeti siapääd ja sia`jalgu. Pada olli täüs, suure
perele. Ku siajala är `kiiev (keesid), siss riisuti leeme¦bält `rasva ja `panti leväkanikide¦bäle `liuda. Liud olli leväkanikid täüs. Li‰kev (ligunesid) rasvag läbi, siss olli ää süvvä lastel ja egäl, seni ku `erne `kiiev.

Ämärikse¦aig, ku puha är talited olli, siss `minti `lingu `laskma. Suure riil `võeti aisa iist ärä, `minti `sinna `tõtre mäe¦bäl, tõiss¦pul `vastu mäge ülesnindagu! Mõnikõrd olli oja¦bäl vesi, viist läbi ku larab! Siss `k vev pikä lina.
Liha¦`eite es kedräte, tetti `nüüe ja lõigati `juusid, siss `kavev libeve`juuse. Latse teive siajalakondist uuriluud.
Liha¦`eite `üüse tuleb külä`lauta minä ja `lamba päid pügäde, siss om `kohtun `õnne. - - - . Ku liha¦`eite ommuku vara üitskõrd Kiisä Jaak `lauta lännü, ollu `tõtre naise paraviisi laudan ja pügänu lammaste päid ja `kaalu. (Ennemustitsel Mulgimaal 2008, lk 214).

Erinevate materjalide põhjal koostanud Kaja Allilender