Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Kombeid ja pärimusi

Ristimine

Mari Sarv Karksist: Külalisi, kes sündinud last vaatamas käisid, kutsusti ristseteks.

Külla minnes võeti kaasa kana- või kukesuppi. Ristiti kahe või kolme nädala pärast, kuna ristimata last ei tohtinud üksi jätta, sest muidu vanapagan vahetab ta ära. Häll oli tare tala küljes, tütarlastel kasest, et nad valgeks kasvaksid.

Kui laps juhtus suvetöö ajal sündima, siis viidi ta metsa. Seal oli häll – riie ümber puuvõru nelja pastlapaela küljes. Kui oli käepärast, pandi pikk vibu vankriredelde vahele või tõmmati vankri ais üles ja pandi häll sinna. Kui kodus oli vanemaid inimesi, siis sai lapse neile hoida jätta, muidu võeti mõisamaale kaasa.

Lapse sünni ajal anti koertele leiba, et siis koerad teda suurena ei hammustaks. Kui tütarlaps sündis, siis mähiti ta meesterahva särgi sisse, et siis ruttu mehele saaks. Kui aga sündis poeglaps, mähiti ta naisterahva särgi sisse, et ta ruttu naisemeheks saaks.
Lapse ristimise ajal panid vaderid hõberaha ristimise veesse, see oli hambaraha; sel lapsel pidid siis valged hambad kasvama. Siis võttis üks vanainimene ristimisevee ja viskas selle kõrgele katusele, päevatõusu poole, et siis hästi sirge ja tark laps kasvaks.
Kui laps ristimata oli, ei tohtinud teda üksi tuppa jätta, sest kardeti kurje vaime, ei olnud ju lapsele jumalasõna peale loetud.  (Helme).