Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Kombeid ja pärimusi

Pulmad

19. sajandi pulmad kestsid enamast 3 päeva kuni nädal aega. Niinimetatud kahe otsaga pulm toimus nii peigmehe kui ka pruudi kodus, kuid oli ka ühe otsaga pulmi, mis toimusid ühel pool.

Esimene päev ehk saajapäev – pulmapidu algas mõlemal pool eraldi

Juba vara hommikul võeti ette meeleolukas ja kärarikas saajasõit, so sõit pruudi järele. Pulmakaravani moodustasid saajavanem, peiupoiss ja peigmees kõige ees ning pulma ametimehed ja pulmarongi saatjad nende järel.

Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning laulu saatel tuli ta üles otsida. Üsna levinud oli ka komme pakkuda peiule mõnd teist neiut või isegi maskeerunud meest. Kui oma noorik leitud, asuti tagasiteele. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi. Teele süüdati lõkkeid, tõmmati ette köis või latt. Läbisõit lunastati viinalonksu või õllesõõmuga, mida kutsuti “passi“ näitamiseks.

Uue kodu uksel võtsid nooriku vastu peiu vanemad. Üldise kombe kohaselt laotati lävepakule maha ka sõba või kasukas, millest üle pruut astus oma uude kodu. Laua taha viidud pruudile pandi sülle poisike ehk rüpepoiss, et sellega tagada hea lasteõnn. Pruut omakorda pidi viima andeid koldele, kaevule, aita, lauta, et sõlmida liit oma tulevase koduga.
Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruut vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks.

Traditsiooniline oli ka noorpaari tseremoniaalne magamaviimine esimese pulmapäeva õhtul, väga sageli pandi noorpaar pulmaliste kaaskonna saatel magama lauta, eriti lambalauta. Noorpaar äratati hommikul laulu ja pillimänguga.

Vakapäev

Pidu jätkus veel eraldi kodudes, aga pruudi sugulaste esindajad ehk vakamehed sõitsid veimevakaga mõrsjale järele. Toimus veimede jagamine ning mitmesugused rahakogumised.

Peale vakapäeva pühendati rohkem lõbutsemisele – tantsiti, lauldi, mängiti, katsuti jõudu, tehti pulmanalja.

Pulma lõpetas mõni traditsiooniline toit nagu kapsasupp, klimbisupp, koorega kartulid või muu, mis andis külalistele märku, et pidu on läbi saanud. Märku võis anda ka erinevate tegevustega nagu pulmalipu mahavõtmine, seinale koputamine jne.

Mõnel pool peeti nädal hiljem veel järelpulm ehk langujoodud. Pruudi vanemad, kes kahe otsaga pulmas polnud veel peigmehe kodus pidus käinud, läksid nüüd külla või Ida pool läks noorpaar koos lähemate inimestega neiu vanematele külla. Järelpulmas joodi ära ülejäänud õlu ning noorik sai kätte suuremad lubatud kingid.

Suurem muutumine pulmakommetes tuli 19. saj lõpul 20. saj alguses

Abiellumisele eelnes pikaajaline noorte isiklik tutvus ning ka meeldimine etendas üha suuremat rolli, kuid mõjutama hakkas sotsiaalne erinevus. Niinimetatud klasside vahelist abielu peeti halvaks tavaks. Kosja- ja pulmakombed lihtsustusid ning hääbusid järkjärguliselt. Kiriklik laulatus, mis oli senini olnud kohustuslik osa abielu seadustamisel, muutus üldiseks pulmaosaks. Sagedaseks muutusid ühe otsaga pulmad ehk pidu peeti vaid pruudi- või peigmehekodus. Lühenes pulmapeo pikkus ja vähenes kollektiivne abi pulmade korraldamisel.

Kui varem käis pruut kosja ja pulma ajal sugulastele ja tuttavatele pulmadest teatamas ja veimevakaande kogumas, siis nüüd peeti õigustatuks vaid vaesemate neidude kogumiskäike. Teada on ka, et 1903. aastal Saaremaal keelanud vallavalitsus igasuguse „kerjamise“ oma valla piires ära. Pulmaande kingiti sest peale vaid ämmadele ja äiadele. Kui senini olid annid suures osas käsitöö ja rahvariided, siis nüüd täienes see moodsate riietusesemetega.

Muutus ka toidulaud. Kadus ära toidukoti komme ning ajakirjanduses hakati õpetama moodsaid pidutoite nagu salatid ja magustoidud. Ilmusid raamatud ning ka esimesed külakokad. Toidulauda muutis ka asjaolu, et pulmi ei peetud enam vaid hilissügisel ja talvel, nii oli võimalik pakkuda ka piimatooteid. Mitmeid toiduaineid ka osteti.

Muutuse tegi läbi ka pruutpaari pulmarõivas. Kadus senine rahvarõivas mis asendus nii-öelda linnamoega. Kombestikku trügis saksa päritoluga pruudipärjamäng, mis asendas tanutamise. Pulmad lühenesid veelgi ja sõdadeaegu polnudki sobilik pidutseda. 1930-ndatel aastatel asendusid hobused autodega. Vene laenuna tuli linnadest komme hüüda „Kibe“ 19. sajandist kuulub eestlaste pulmatavasse ka abielusõrmuse sõrmepanek. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine – see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek.

Mis on tanutamine?

Pulmade kõrghetkeks on vanas Eesti pulmas tanutamine. Kuni traditsioonilise abielunaise peakatte saamiseni kannab pruut tavalist neiupärga. Tavaliselt oli see toiming salajane, eriti pidulik ja pühalik toiming. Juures võisid viibida vaid kõige tähtsamad pulmategelased. Tanutamise ajal istuvad pruut ja peigmees kõrvuti. Peigmees paremal, ees ootamas, pruut siseneb ruumi viimsena. Tanutajaks oli enamasti Mõõgaema, kuid võib olla abielus vanem naine keda kunagi ka oma pulmas on tanutatud, kohati oli tanutajaks ka pruudi oma ema. Esmalt lööb tanutaja pruudile tanuga vastu pead ja sõnub: „unusta uni, mäleta mälu, pea mees meeles!“, siis asetab tanutaja mõrsjale naise peakatte pähe. Seda korratakse kolm korda: esimesel ja teisel korral pannakse müts viltu ja mõrsja raputab selle peast või viskab maha. Alles kolmandal korral jääb müts lõplikult noorikule pähe. Pärast tanutamist tõstetakse ka noorpaari toolidega õhku, karjutakse ja lauldakse „Nad elagu…“ Alles tanutamisega oli abielu vana Eesti kombe järgi sõlmitud.

Põlletamine

Enamasti järgnes tanutamisele põlletamine. Põlle etteseadjaks oli tavaliselt Pruudiveli. Põlle saab Pruudiveli peigmehe käest (võib avalikult nõuda). Põlle ettesidumine toimus mitmete naljatuste saatel: põlle sobitati ümber kaela, siis ümber jalgade, või taguotsa ja mujale: „..kord paneb ta põlle otsa peale, siis lõua alla, siis rinde peale, kuni oma koha peale jõuab, kusjuures ta igakord küsib: „Kas siin on paras?“ On siis põll paraja koha peale juhtunud, siis seotakse nende sõnadega kinni: „Et seda kuuel kuul ja seitsmel nädalil lahti ei saa!“ Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. Tanutatud ja põlletatud mõrsjast sai noorik (seda ta oli esimese lapse, vahel ka esimese poja sündimiseni).

Eesti talurahva pulmakombed sõltusid aastaajast ja pruutpaari seisusest. Pulmarongkäigu kinnipidamine ja viinalonksu nõudmine toimus iga ilmaga, olgu suvi või talv.

Allikad: Ülo Tedre „Eesti Pulmad“ 1973, Piret Õunapuu „Eesti Pulm“ 2003.

Eduard Wäraw kirjeldab Halliste naisi järgmiselt: „Siinne naine ei imponeeri ega köida. Ta pilgud on karmid ja külmad. Jumalikku sädet ei taipa ta silmis, olgu need wesihallid, sõstarpruunid wõi süsimustad. Wähe on Halliste naistel ilusaid jalgu, sihwakat seisu ja saledat joont. Ta suukonstruktsioon ei wõlu. Kinnine iseloomult ja sisemiselt salalik. Ta armastus on kiretu ja rohkem ajawiite - ning traditsiooni asi. Tulest on kõikjal suur puudus, aga tuimust rohkem kui tarwis.
* Tublid jämedad perenaesed, lopsakad talu piigad ja neiud, kelledele papa poolt 3-4000 sularaha ligi on lubatud, -kui papal ka enesel tuhat ehk paar wõlga on, see ei puutu asjasse, las´ wäimees läikiwa loogaga hobusega õuue. Hõissa pulmad! Waat nii elawad jõuukad abjakad.
* Pühapäewal sõideti kirikusse tawalisel redelwankril, walged kaltsad jalas ja must mulgiwammus seljas. Kui tuli wastu tuttaw peremees, wõttis mulk taskust sigari ja torkas hambusse. Aga kui wastutulija oli möödas, torgati sigar taskusse tagasi. Nii pidas kirikusigar wastu mitu aastat. Peaasi — täkk kirikuwankri aisade wahel pidi karglema ja hirnuma.
* Kui rikast ja iseteadlikku Abja peremeest waatasid: tublisti toidetud keha sirgeks lükatud, habemest puhtaks aetud nägu külm ja rahulik. Pöidlad taskutes — siis teadsid juba, mis ta mõtles: „Mina, mina ja jälle mina olen Abjast pärit, mujal kui Abjas ei olegi eestlasi, mis on, on kes teab mõned orjaaegsed segawerd jätised — Abjas üksi on tarkust, raha, wara, hobuseid — mehi!”
* Isegi rikas mulk oma uhkuses pole Joh. Aaviku arvates rahvuslane, vaid on optimistlik laiutaja endise mõisahärra halva eeskuju järele.
* Näete, seal ta istub keset pinki, lambanahkne kasuk seljas, jalad laiali. Pehme mulgimurdeline ja lai jutt täidab kogu waguni.
* Nii ta istub wankril soomemütsis ja jopis. Ta ei ole pikk ega paks — keskmine inimene, kuiwetanud, kindlate näojoontega. Ei oskaks wälimuse järele ütelda, et mees on olnud liige kahes riigikogus.
* Mulk on rikas, mulk ostab enesele mitte üksi niidumasina ja looreha, mulk wajab ka juba kartulinoppimisemasinat ja tihti wõib näha, kui sõidetakse kodu poole, wedrudega tööwankril wastne masin, peremehel endal aga jalg uljalt üle wankri ääre ripnemas, piip suitsemas sügawal suunurgas.
* Üks lätlastest weskiline hakanud weskil rääkima, et wend sul maailmarikas, aga riides käib kui kaltsupundar. Mölder soowitanud wennale, et pangu lätlase jutu peale terwed rõiwad selga. Aga rikas mulk wastu: „Ah nõnda ütliwe? Ütle neile, et mu rõiwa om küll katiku, aga tasku omma terwe.”
* Aga hallistlane on ju uhke — iseseisew! „Ku me esi midägi tettä ei jõuwa — sõss paremp mitte midägi tettä!” ütleb hallistlane.
* Halliste meeste uhkuse ja toreduse tipuks on hobune ja kellel hää neljajalgne aiste wahel, see on weel üle kihelkonna kuulus.Otsust nende üle tehtakse enamiste kiriku teel. Ja kui keegi pühapäewal, weel parem mõnel tähtpühal, Halliste kirikust juhtub mööda minema, siis kuuleb ta ju paari wersta pääle niisugust täkkude kisa, mis isegi raudkolli, kui ta säält ligidusest mööda sõidab, jahmatama paneb ja kana naha ta raudse ihu pääle ajab. Kui ma pääle jumalateenistuse kirikust mööda juhtusin minema, siis wõisin neid mälestusemärkisidgi imestada, mis täkkude hambad kiriku käsipuude külgi oliwad purenud.
* Mulk om ikki mulk ja jääb ka mulgis. Egä tema pole mõni painduw sookõiw tuule kähen, waid seisab nagu tugew tamm sääl kodumaa südämen. Ja sii om üits hää asi, et südä om terwe, egä sis üitski aigus akka külgi. Ja kui püwwäbgi mõni pisikene pugede Kalewi kehha, sis sii ei pääse mittekunagi mulgi werre.
* Abjakas sallib seda hää meelega, kui teda rikkaks peetakse, ja, ta tahab isegi seda. Sellepärast muretseb ta enesele hää wedruwankri, jahiwankri ja teinekord isegi kaleska; hobused on tal muidugi tugewad. Kui ta kord pukki istub, kaabukübara sügawasti pähä surub ja ohjad pingule tõmbab, siis muudgu kaob silmist! Ütelgu siis weel keegi, et abjamees rikas ei ole...