Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Kombeid ja pärimusi

Jaanipäev

Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. 

Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama.

Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja.

Üks põhitaotlusi, mis väljendub eriti ehedalt just jaanipäeval, on püüd vabaneda tule puhastava toime abil kõigest halvast. Lõke süüdati jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt põles see jaanipäeva päikesetõusuni. Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures pole. Just Mulgimaal oli levinud omapere jaanituli koos rituaalsete kommetga, loe lähemalt Mall Hiiemäe artiklist.

Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid.

Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. 

Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja.

Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, kus seda peetakse Ristija Johannese sündimise päevaks. Kaugest pühamehest on saanud kodune eesti Jaan, kes rahvauskumustes on viljakasvataja haldjas ja Mardi vend. Üks põhitaotlusi, mis väljendub eriti ehedalt just jaanipäeval, on püüd vabaneda tule puhastava toime abil kõigest halvast.

Jaanipäeva tähistamine polnud meeltmööda kirikule, aga paradoksaalselt soodustas kirik ise eestlaste paganlikke jaanipidusid. Balthasar Russow kirjeldab „Liivimaa kroonikas", kuidas üle neljasaja aasta tagasi oli tavaks Johannese päeva tähistamiseks kirikute juurde kokku tulla: maarahvas tuli patte andeks saama, saksad ärakaranud orje otsima.

Pärast kirikus käiku ning vahast hobuste, härgade ja lammaste kujude ohverdamist algas tule ääres vanade tavade järgi jaanikahja ehk -õlle joomine, torupilli puhumine, tants ja trall. Kogu jaanipäeva kombestiku ühetaolisus eri rahvastel lubab oletada, et selle põhijooned on välja kujunenud kauges minevikus.

Erinevalt paljudest teistest tähtpäevadest on jaanipäeva puhul tähtsam jook kui söök. Mulgimaal valmistati jaanikahja – õlut, millele lisati mett.  

Jaaniõlu oli ka ohvrijook, mida visati jaanitullegi. Kuigi õlut oli võimalik osta nii mõisast kui kõrtsist, tegi iga korralik peremees jaaniks ise õlut.

Traditsiooniline jaanipäeva toit

Inimeste kõrval ei unustatud jaanipäeval ka loomi. Pere ja loomade hea tervise ja õnne nimel ohverdati toitu tulle või ohvrikivile. Hallistest on säilinud järgmine toidu ohverdamistoimingu kirjeldus:
Jaanilaupäeva õhtul tehti suur tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ümber tule, jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised tohtisivad seda näha – seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna-, viis ohvrikivi peale ja ütles: „Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!“.  Selle järel istusivad kõik  tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.”

Jaanipäeva peetakse ka karja- ja karjasepühaks. Piima oli vabalt võtta, sest suve algus oli  lehmadel parim piimaaeg. Sellest tulenevalt iseloomustab kogu Eesti jaanipäevamenüüd rohke piimatoitude kasutamine.

Jaanipäevaks valmistati  paremaid sööke kui tavapäevadel.

Munatoidud. Traditsiooniliste toitude hulka kuulusid munatoidud – keedetud munad, erinevate maitsetega munavõid, munapuder, munahüüveJaanipäevaks värviti mune kaselehtedega heleroheliseks ja tüdrukud kinkisid neid  kiigemeistritele.

Sõir ja korbid. Kohupiimast tehti  sõira ehk kohupiimajuustu, küpsetati erinevate täidistega korpe – magusa või soolase kohupiimaga, mannapudrukattega.

Tugevamaks toiduks oli liha ja leib. Kui perel oli võimalik, siis “jaanipäeval tapeti lammas, mis ammu selleks juba ette arvatud oli, ja keedeti siis liha ja käkkisi, mis jaanilaupäeva õhtul ja jaanipäeval söödi” (Halliste).

Käkke valmistati kas kamast, odrajahust või odratangupudrust erinevate lisanditega ja keedeti lihaleemes. Kamakäkke söödi hapupiimaga.

19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud, milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse.

Jaanitulele minnes oli perenaistel kartulikorvi pandud puhtad linad ja korbid sees, neid pakuti ringi, istuti maas, söödi, joodi ja tantsiti (Karksi).

Vanasti võetud korpe kaasa jaanitulele ja söödud neid seal. Samuti joodud jaanitulel õlut. Mõnikord vistaud natuke õlut jaanituldegi. Nüüd enam ei taheta sedaviisi õlut raisata, vaid jaanitulelised joovad õlle ise ära. (Helme).

Sakala (1878-1940), nr. 92, 23 juuni 1943 Mulgimaa jaanikombeid
Jaanipäev oli iidne ohvripüha.
Kuidas meil alles 75 aasta east pühitseti jaaniõhtut, näeme kujukalt Leena Kase vastavatest ülestähendustest a 1865 Karksist. ..Jaanilaupäeva õhtul tehti suur tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ümber tule, jaaniheinu ees kandes, mille järele heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jaoks ära, ilma et aeda teised tohtisid näha (seda püha saladust ei jülgenudki teised tähele panna), viis ohvri kivi peale ja ütles: „Maa ema, Sa andsid mulle, nüüd toon ma Sulle, võta vastu, niis ma Su käest saanud olen!"

Selle järele istusid kõik tule äärde, sõid, jõid, olid rõõmsad ja laulsid: ..Jaaniga, Jaaniga! Jaani kah ja kannetesse, Jaaniga jne. Et oo ni ärja oodatse, Piduliku piimalehma. Sest ep Jaani oodetease. Jaani kahja kannetesse!" Peale selle pandi suure ridva otsa jaanituli põlema. 

Samas lõpetati jaanilaupäeval töö varakult, nii et päevaga veel saunaski jõuti ära käia. Peremees talu õues asuva ohvrikivi kõrvale tule maha, lina laotati sinna lähedale murule ja terve pere sõi sel õhtul seal, kusjuures perenaine igast söögist kümnist kivile pani. Jaaniõhtusest pidulikust õhtusöögist on teateid ka Helmest.

Leebiku Kerasool tehtud seda metsas. Pidu vastu valmistatud mitu päeva, valmistamine olnud perenaise hooleks, kes siis selleks õhtuks võid teinud ja leiba küpsetanud. Ka ei söödud kolm päeva enne jaanilaupäeva piima, vaid varuti see kõik eelolevaks piduõhtuks. Viimane alanud jaaniõhtul peale päikese loojumist, kui kõikjal valitses täielik vaikus. Kogu talu rahvas kogunes sügavas metsas asuvale ümmargusele väljakule, mille keskel süüdati suur tuli. Selle ümber istudes söödi kodust kaasavõetud paremaid palukesi, osa neist enne ohverdades. Üks kodakondseid vedas söömise ajal valget lehma; kellele must riie selga seotud, ümber tule, millega taotleti karjale õnnistust. Juhtus jaole mõni võõras, kostitati tedagi lahkesti.

Helme Jõgevestes ohverdati vanasti Jaanimäel, kuhu perenaised viisid enne jaani sõira, võid, piima, ise üteldes: „ Armas maajumal, võta sellest samast raasikesest." Jaaniõhtul söödi ja joodi mäel tule ümber, nooremad tegid ringmängu ja laulsid. Karigl aeti sinna. Jaanipäeval viidüd uudseande, nagu õlut, võid, piima ka suure kadaka alla Jaani* mäest hommiku pool. Kadakal arvati olevat tervendav võim, kuid Idrikuvöörmünder Nähri Andres Elner raiunud selle maha.

Jaanituld tehti ja ohverdati sel puhul ka ohvriaedades. Kuid kui paljukest veel tänapäeval ohvriaedu mäletatakse?! Ometi leidunud aastat 60—70 tagasi neid näit. Hallistes veel mitmes talus. See oli väike aed, enamasti talu läve ees, piiratud taraaaiaga. Aeda kaunistasid mõned vahtrad, jalakad, pihlakad või ka mõni rohtu uppuv sõstrapõõsast aiateibaid mööda ronis humal üles. Sellesse vaiksesse paika viidi igast uudsest olgu siis leiba, võid, villu jne. ..ohvriks.

A. Kitzbergi andmetel leidunud ohvriaedu Taagepera Umpalu ja Lopsu taludes, Polli Kiisal, Pöögle Illaussel ja Puuritsel. Karksi Kitse talus ohverdanud peremees jaaniõhtul ohvriaeda õlut, karaskit ja võid, kuid kuna ..aednik" (oletatav aiavaim) läinud sellest väga ülemeelikuks, hävitanud õigeusu preester 1851. a. jüripäeva eel kogu värgi.
Poliis võttis jaanipäeval perenaine tüdrukuga nn. „Pellikivile" piima, võid ja leiba meeleheaks. Ent mis on Pell? Kui varem ohverdati surnutele, eriti oma sugukonna esiisale kui kodu patroonile, siis mandus hiljem ohvripaigas asuja kiriku mõjul vanapaganaks ja lõpuks koguni vanatestamentliku päritolu väärjumalaks Bel'iks. Algselt aga taotleti ohvritega oma soo ja oma hõimu kõigi hingeiõudude koostööd ja ühisabi. millise ühiskondlikku tähtsust ei tohi alahinnata, kuna see süvendas seotustunnet eelmiste sugupõlvedega. On andmeid, mis lubavad oletada, et need jaaniõhtused kombed olid õieti jäänusteks muistseist suuremaist ohvripidustustest, mida peeti ühenduses suvise pööripäevaga.

Muistset ohvrilooma võib aimata valges lehmas, keda Helmes veeti ümber tule, must riie selga seotud. Igivanale traditsioonile viitab ka teade, et pidulikuks ohvrisööminguks laotati puhas lina murule maha. Ja ohvriaedade vanadust, milliste täpseid vasteid leidub meie kaugemategi sugurahvaste, nagu volga-soomlaste juures, võib arvata koguni aastatuhandetesse.

Väärib rõhutamist, et Eestis selliseid ohvriaedu mäletatakse kõige paremini just Mulgimaal.

Nende vanade jaanikommete järk-järguline kadu algas möödunud sajandi teisel poolel, mil maad võttev materialistlikuni elukäsitlus koos teiste võõrmõjudega tõrjus tahaplaanile esivanemate harda hingedekultuse.

«Rabavalt sümboolseks sai toimunud murrangule ajalooline kokkusattumus, et samad vene papid, kelle usku siirdumisest otsiti väljapääsu majanduslikust kriisist, kuid kahjuks tagajärjetult, need hävitasid ometi Mulgimaa muistsed ohvrikohad ja ajasid sealt välja esivanemate vaimu, ilma et nad oleksid suutnud pakkuda ravi vähemalt psühholoogilisestki närbumisest ülepääsuks..." ütleb dr. O. Loorits, kelle uurimusi on käesolevate ridadega peamiselt jälgitud.

Meie esivanemad on siis jaanipäeva pühitsenud eeskätt surnute-austamise (veel tänapäevalgi toimuvad kalmistupühad enamasti sel päeval), ja kodumõtte süvendamise pühana. Ja kui taas kord rahupõlves süütame jaanikud, siia teeme seda kindlama teadmisega kui kunagi enne, et see loendamatute sugupõlvede higi ja vaevaga haritud rahvuskodu ise on jäädavalt kaitstud põlise ohu eest Idast!

O. Kuningas.

Ennemustitsel Mulgimaal 2008 Alma Utt*, Halliste pühade pidamisest ja lõbutsemisest. Lk 217
Jaanilaube õhtus keedeti värskikapustesuppi sia pääge. Korpi ja saia tetti ik. Jaanipäeväs niideti juba paari kuhja ala einä maha. Siss olli juba pakk einäaig, es saa ämp muu aiga kodun olla ku pernän. Es saa aiga õlut tetä egä miastig. Kuum aig kah. Jaanituli tetti iki ärä. Meil olli mailma sügäv läte, kooguge, seidse ja puul süldä sügäve. Meil panti punane paper latrel ümmer ja säeti üles lätte valta otsa. Past mailma kaugele ärä. Mede kodu olli kõrge kotuse bäl, säält olli pailu jaanikid nätä. Me es käü kohekil jaaniku all, vaadime õhtu raasike aiga ärä ja lätsime magame. Selleg ollim latsest saantig arjunu. Es lasta talu latsi sel aal kohekile tantsma joosta. Ommuku kirikusminek jälle. Kirikus lätsive jaanipäe puha. Mõni vanake pidi kodu jäämä kodu oidjas. Vanakse tahiv ik ka õigestige minnä. Lastel olli ammu eng sääl.
Abja laat ja jaanipäe, nii olliv karjastel iki tellit.

Teksti koostanud erinevate allikate põhjal Kaja Allilender