Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Kombeid ja pärimusi

Hingedeaeg

Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani ning sel ajal võib iga päev olla hingedepäev. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Just siis jääb piir elavate ja surnute vahel õhukeseks ja meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge saab kokku.

2. novembril üle maailma erinevas vormis tähistatav hingedepäev jääb Eesti rahvakalendris suurema hingedeaja sisse, sajand tagasi ja varemgi on eelkõige Mulgimaalt teateid, et lapsed käisid hingedeajal sarnaselt mardi- ja kadripäevaga perest peresse nn. hingesandiks jooksmas.Hingedepäevad on udused-sombused-vaiksed päevakesed, mil pered saavad oma esivanemate hingi kombekohaselt vastu võtta ning hingedel on kerge tulla.

Hingesandid olid enamasti lapsed, andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube või herneid.

Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine nagu ka 1. november ehk pühakutepäev on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju.

1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.
Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi.

Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Tava kohaselt tapetakse hingede tulemise päeval loom. Mõnel pool kana või kukk, mõnel pool jälle tall või põrsas. Värskest lihast valmistatakse road, millega kostitatakse surnud omakseid. Seejuures tuleks pakkuda kõike paremat, mis majapidamises on. Tavakohased hingedepäeva toidud on veel rammus leemesupp, verikäkid, tangupudru, kohupiim, koorimata piim ehk talupiim, õlu ja leib. Mulgi tava ei luba hingedele pakkuda herneid ja ube. 

Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.

Lõuna-Eestis viidi hingedele mõeldud toit tavaliselt pööningule ja asetati olviaugus olevale lauakesele, räästa alla või selleks mõeldud ohvripakkudele.

„Sis viiti ingedele syya. Ingedepäe olli kohe kaks nädalt peale mihklepäeva. Kanu ja kukka tapeti ja limbisuppi tehti ja viiti yles tare otsa pääle, et tulge nyyd kõik sugulased, sõbrakesed, õeksed ja vennaksed otsma. Kui inged jälle ära läksid, siis tapeti lammas ja tehti verikäkki ja viiti neile jälle seda.“ Viljandi.

Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.
Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Päewaleht, nr. 289, 20 oktoober 1934 
...Hingede aeg. See on harras ja pühalik aeg, kus kõik elawad on üllalt ja siiralt meelestatud, looduski on waikne ja sume. Siis hinged tulewad koju omaste manu wõõrsile.
Pereisa wõtab külalised lahti uksi wastu, terwitab... Kogu hingede aja wõi wähemalt „hingede õhtul” tehakse nendega juttu, hüütakse nimepidi, küsitellakse ja kõneldakse oma elust, hoitakse tare puhas...

Erinevate allikate põhjal koostas ülevaate Kaja Allilender