Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Ajalugu

Mulgimaa ajalugu

Kultuuriloolise ja keelealalise Mulgimaa põhituumiku moodustavad Halliste, Karksi, Helme, Paistu ja Tarvastu kihelkonnad ning mõningane osa Viljandi ja Saarde kihelkondadest. Mulgimaaks loeti Raudna ja Tänassilma jõgedest lõunasse jäävat Viljandimaad! Mulgimaa ala langeb kokku piirkonnaga, mille asukad kõnelesid, vähesel määral kõnelevad veel praegugi, mulgi keelt.

Üsna levinud arvamuse kohaselt hõlmab Mulgimaa tervet Viljandimaad – Paistu, Kõpu, Viljandi, Tarvastu, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Pilistvere, Põltsamaa kihelkonda; Helme kihelkond Valgamaalt ja Halliste ning Karksi kihelkonda endiselt Pärnumaalt Seda nimetatakse Suur-Mulgimaaks.

Mulgi ehk lõunaeesti läänemurre on ajalooliselt tunduvalt vanem kui eesti kirjakeel. Mulgi murre eristus iidsest lõunaeesti hõimukeelest juba esimese aastatuhande lõpus, eesti kirjakeele tähtsamad normid said paika alles pisut enam kui sada aastat tagasi.

Keeleteadlased jagavad Mulgimaa enamasti kaheks: Karksi ning sellele lähedased Halliste ja Paistu moodustavad läänemulgi murrakurühma, Tarvastu ja Helme koos aga idamulgi murrakurühma. Helme murdekeeles on keelendeid, mis ei ole sarnased Karksi või isegi Tarvastuga, kuid põhijoonte poolest on tegemist ikka sama murdekeelega (Pajusalu, 2016).

Mulgi nimi on vana, tänasel Mulgimaal esines see nimi lisanimena hiljemalt 17. sajandi algul. 17. ja 18. sajandi adramaarevisjonide järgi leidus seda nime aga arvukalt mitmel pool üle Eesti, muuhulgas ka Põhja-Eesti eri nurkades (Rahvusarhiiv).

Mulkidest hakati laialdasemalt rääkima XIX sajandi teisel poolel, kui rikkad Mulgimaa peremehed ja nende pojad naaberaladel Tartumaal ja Põhja-Eestis talusid ostsid. Et Mulgimaal ei jätkunud enam häid põllumaid ja talukohti, mida soetada, hakkasid mulkide teised ja kolmandad perepojad ostma talukohti mujal Eestis. Et osta, tuli vaevaliselt raha koguda. Nii saigi mulgist rikkuri ja ihnuri võrdkuju, keda August Kitzberg kirjeldab Mogri Märdi kaudu oma “Kauka jumalas” (1912).

Esmakordselt on see nimi kirjanduses kasutusel. F.J Wiedemanni sõnaraamatus (ilmunud 1869). Eesti Postimees ehk Näddalaleht 14. märtsist 1873 kõneleb, et "ei ole mina muud tahtnud näidata, kui aga seda, et „Mulgid" hakkajama maimuga on, kui Tartlased, sest muidu ei oleks „Mulgid" iialgi Tartumaale sissepääsind!". 

Kersti Lust, ajalookultuuri ajakirjas Tuna nr 3 2014: Kersti Lust: Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid võõrsil talusid päriseks ostsid lk 44-60.

Mulkide tulv üle oma traditsioonilise asuala piiride äratas tähelepanu ärkamisaegses kirjanduses, eesti- ja isegi saksakeelses meedias, tekitades Eesti Postimehes tulise poleemika; sellest pajatavad mälestused ja pärimus.* „Jõukad Viljandimaa talupojad levivad
kõigis suundades laiali kogu maa peale,” kirjutas Baltische Wochenschrift 1866. aastal. „Seal, kuhu nad tulevad, saavad neist
ühiskonna eeskujulike majapidamiste rajajad ning tõuseb jõukus.”1 Mulgid olid selles mõttes ainulaadne rahvakild Eestis, et sarnast,
(kaugele) üle oma kihelkonna piiride ulatunud mastaapset taluostjate rännet esines veel vaid õige vähestest Viljandi ümbruse
valdadest (Lust, 2014).

Talude päriseksostmine algas Tartumaal 1863. aastal peamiselt Mulgimaalt tulnud ümberasujate poolt. Nimetus «mulk» ilmub eesti kirjakeelde 1860. ja 1870. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu, võib väita, et mulkide sisseränne ja nimesaamine olid omavahel tihedalt seotud. Ka etniline folkloor kinnitab mulgi nimetuse kasutamist sissetungivate viljandimaalaste kohta (Pae, Lust 2017).

19. sajandi teises pooles Viljandimaalt Tartumaale talusid rentima ja ostma suundunute seas olid mitmeid isikuid, kes pärinesid Abja või Uue-Kariste kandis asunud Mulgi-nimelistest taludest. Oma päritoluks ütlesidki nad näiteks „olen Abja Mulgilt“. Arhiiviandmete põhjal ostsid nad talusid muuhulgas Tartu-lähedases Tähtveres, jäädes silma ka tartlastele. Kui peagi järgnes Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkondadest lausa massiline väljaränne Tartumaale, kanduski mulkide nimi tartumaalaste antud nimi üle ka teistele Viljandimaalt tulnud taluostjatele, seejärel aga kõigile nimetatud viie kihelkonna elanikele, selgitasid geograaf Taavi Pae ja ajaloolane Kersti Lust Rahvusarhiivis peetud avalikus uurimissaaliloengus 29.03.2017. Mulkide ettevõtlikkuse, riskijulguse ning edu peale kadedad ja ärritunud tartumaalased sõimasid Viljandimaalt tulnud taluostjaid mulkideks. XIX sajandi lõpul oli see ühtedele sõimu-, teistele aunimetus. Mulkide eneseuhkus kasvas jõudsalt Eesti Vabariigi päevil, eriti 1930. aastatel ja 21. sajandil on taas tõusuteel!

Teooria, et nimetus Mulgimaa tuleneb Mulgi-nimelistest taludest, pole iseenesest uus, seda on välja pakkunud juba mitmed 19. sajandi autorid. Ka Lydia Koidula näidendis „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ seostatakse nimi „mulk“ Mulgi taluga. Alles sajandivahetuse paiku tekkis versioon lätlastest või leedukatest, kes eestlasi lollideks ehk mulkideks sõimanud ja sellega neile nime andnud. Ent näiteks Läti folkloristika ei tunne ühtegi teadet selle kohta, et eestlasi oleks kunagi niisuguse nimega hüütud. Nime läti päritolu ei toeta seegi, et tegelikult on Mulgi, Mulgu jms talunimed levinud üle Eesti, neid leidub arvukalt ka Põhja-Eestis ja Saaremaal. Nende nimede allikana võib kõne alla tulla mulk ehk auk, mullikas, aga eeldatavalt siiski on nimi linaleotuseaukude ja linakitkumisega seotus (pane mulgud, st linavihud põllule kükki!!) .

1895. aastaks oli Mulgimaal päriseks ostetud juba enam kui 95% taludest. See oli Eesti maakondadest vaieldamatult parim tulemus ja alguse sai see Halliste ning Abja ümbrusest. Tollest ajast räägitakse Tartumail: “Kui mulk Emajõge ületades upub, on see õnnetus; kui aga mulk üle jõe välja ujub, siis on see katasdtroof!" ... sest siis mulk tuleb ja ostab maad ära.

Hannes Rumm esitas mäiumängu küsimuse: nimetage palun see maailmaajalooline sündmus, mille tulemusena said mulgid enne teisi eestlasi nii rikkaks, et jaksasid talusid mõisnikelt tagasi osta ja lapsi ülikooli saata? Kui te vastust esimese hooga ei tea, siis ehk aitab teid vastusele lähemale vihje, et me kõik oleme seda sündmust ajaloo tunnis õppinud. Sellest sündmusest ajendatuna tegi Steven Spielberg mullu menuka filmi “Lincoln”. 

... muidugi oli see sündmus Ameerika Ühendriikide 1861. aastal alanud kodusõda, mille tõttu vähenes järsult puuvilla tootmine lõunaosariikides. Ahelreaktsiooni järgmise lülina tekkis maailmaturul kiire vajadus puuvilla asendamiseks teiste materjalidega ning see omakorda kergitas järsult lina hinda. Kuna Mulgimaal olid linakasvatuseks soodsad tingimused, siis said mulgid tänu Ameerikas orjuse kaotamise pärast peetud sõjale ratsa rikkaks.

Praegusel Mulgimaal asub 10 omavalitsust: Abja, Halliste, Tarvastu, Karksi, Helme, Põdrala, Hummuli ja Viljandi vald ning Tõrva ja Mõisaküla linn.

1934. aastal asutatud Mulkide Seltsi põhikiri ütleb: Mulgi päritoluga loetakse loetakse need eestisoost vabariigi kodanikud, kelle esiisad on teoorjuse ajal, so 1860. aastate ümber seisnud Viljandimaa Tarvastu ja Paistu või Valgamaal Helme kihelkonna või Pärnumaal Halliste ja Karksi kihelkonna valdade nimekirjas. Ema päritolu järele loetakse mulgiks ainult üks põlv. Mulgimaale sisserännanute, teiste eestisoost vabariigi kodanikkude lapsed loetakse ainult siis mulkideks, kui nad Mulgimaal on sündinud, üles kasvanud ja omavad Mulgimaal kinnisvara. Ilma viimase nõudmiseta loetakse vaid Mulgimaale sisserännanute lapselapsed mulkideks, kui nad on Mulgimaal sündinud ja üles kasvanud.

Vastavalt Mulgimaa paikkondlikele eripäradele (keel, ajalugu, kultuuritraditsioonid) jaotavad mulgid end ise poolnaljatamisi ka alljärgnevalt: Hallistes elavad ubamulgid, Helmes undrukumulgid, Karksis korbimulgid, Paistus kapsamulgid ja Tarvastus kamamulgid.

Muinasaja lõpul moodustasid praeguse Mulgimaa alad Sakala muinasmaakonna lõunaosa, mis langes varakult ristisõdijate ja nende liitlaste rünnakute alla. Eestlaste asuala ulatus nendel aegadel küll tunduvalt rohkem lõunasse (Vislapuu, 2013).

Arvatakse, et hilisemal mulgi kultuuri alal asus muinasaja lõpul 3-4 kihelkonda. Kõige tuntum neist on juba Henriku Liivimaa kroonika lehekülgedelt tuttavaks saanud Aliste ehk Alistekund. Lisaks Halliste kihelkonna alale arvatakse sinna kuulunud olevat Karksi piirkond ja Ruhjast põhja poole jäävad eestlastega asustatud alad. Keskne linnus oli tõenäoliselt Karksi muinaslinnus (Vislapuu, 2013). Muinaskihekonnad olid ka Paistu ja Tarvastu, kuhu usutavasti kuulusid ka Helme alad, kuigi võimatu pole ka kaksikkihelkond.. Linnamäed olid Tarvastu innus ja Tõrva Tantsumägi.

Pärast muistse vabadusvõitluse lõppu läksid Mulgimaa alad täies koosseisus Mõõgavendade ordu kätte ning said hiljem Liivi ordu osaks. Keskaeg oli suhteliselt rahulik. Kannatused algasid Liivi-Vene sõja ajal ning jätkusid 17. sajandi alguses Poola-Rootsi sõjas. Rahvaarv vähenes drastiliselt. Pärast Põhjasõda olid tänase Mulgimaa kihelkonnad sõjategevuse ning 1709.-1711. aastani katku tagajärjel, inimesest tühjaks jäänud nagu ka ülejäänud maa. Pärast Vene tsaaririigi koosseisu minekut kuulus Mulgimaa ala administratiivselt esialgu Pärnu kreisi, hiljem jagunes Pärnu- ja Viljandimaa vahel.

19. sajandil kerkis esile Abja piirkond, mida peetakse Eesti kapitalismi hälliks. Parun Reinhold von Stackelberg jäi 19. sajandil suurtesse võlgadesse ja nii panigi Abja mõisnik 1853 müüki 24 (teistel andemetel 25) talu, mis ostujõuliste talupoegade poolt ka ruttu omaniku leidsid.

Talude päriseksostmine eeldas piisavalt jõuka talurahva olemasolu või soodsaid krediidivõimalusi. Paremini oldi valmis neis mõisades, kus talupojad maksid raharenti. Talumeeste jaoks tõi raharent kaasa uusi muresid, eelkõige tuli muretseda, kuidas raha teenida. Ent õige pea sai selgeks, et rahaga kaasnes suurem vabadus ja majanduslik iseseivus. 

Kuidas mulkidest mõisnikud said...

1860. aastaks oli Lõuna-Eesti kroonutaludest juba 90% raharendil, kuna aga eramõisades oli neid 1866. aastal ainult 43%. Alates 1868. aastast ei tohtinud mõisnikud talupoegadelt enam teotööd nõuda. Samaaegselt algas talumaade mõõtmine ja kruntimine. 

Talude päriseksostmine ja põllumajandus kulgesid Mulgimaal suhteliselt kiiresti. Uurimus ja artikkel kahest mulgist, kes tegutsesid Tartu- ja Võrumaal: Kersti Lust, Tõnis Türna: Pärisperemees ja pärishäraa moderniseeruvs Eestis

Mulgimaa tõusis majanduslikult jõuka ja kultuuriliselt aktiivse regioonina jõuliselt esile 19. sajandi teisel poolel, oluline oli linakasvatus.

Mulke on hinnatud ja neist on eeskuju võetud nende praktiliste oskuste pärast: Mulgid tõivad selle moodi (= vikatiga niitmise) meie muale Järva-Jaani; Villandi mulgid seie linapidamise tõid ju Maarja-Magdaleena; meie rahvass opseva mulkest, kudass kama tetäss Nõo (Viikberg, 2015).

19. sajandi II poolel ilmus suitsutare kõrvale uue nähtusena mulgi häärber, uusaegse mulgi kultuuri tähtsamaid sümboleid ja mulgi märke. Enam ei sobinud sajandeid kestnud rehielamu, nüüdsest muutus ainsaks seisustekohaseks elamuks suur ja moodne linlik elumaja. Eeskuju ja nimetus oma uuele elupaigale võeti mõisast.

Kõige lühemalt tähendab häärber eesti keeles härrastemaja. Üldiselt nimetati Eestis häärberiteks jõukate suurtalude rehest lahku ehitatud ruumikaid elumaju, mille eeskujuks olid mõisahooned, vallamajad, koolimajad ja linnaelamud.Nimetus tuleneb saksa keelest - Herberge - mõisa ametnikemaja. Mulgimaal tähendas häärber mõisa peahoonet ning kõige suuremaid, mõisahoone-taolisi elamuid. 

Et Mulgimaal nimetati mõisa peahoonet toona häärberiks, hakati selle järgi kutsuma ka kõige väljapaistvamaid ja esinduslikumaid taluelamuid. Praktilise otstarbe kõrval omandas talumaja ka sümboolse tähenduse - selle kaudu väljendati oma jõukust ja seisundit ühiskonnas. Koos härrastemaja ehitamisega püüdisd jõukad talumehed jäljendada mõisnike elustiili ruumide sisustamises, rõivastuses, söökides, käitumises ja muudes eraelu aspektides (Vislapuu, 2013). Samal ajal muutus ka elukorraldus – siiani peremehe ja tema perega ühtedes ruumides koos elanud teenijarahvas eraldus, taluellu hakkas lisanduma üha rohkem linlikku elementi. 

Rahvuslik lii­kumine oli elav, Mulgi kihelkondadel oli oluline osa Eesti ärkamisaja sündmustes. Mulgimaalt lähtusid Aleksandrikooli asutamise protsess, 1864. aasta palvekirja aktsioon ja Kirjameeste Seltsi asutamine ja teisedki.

Omariikluse perioodil oli Mulgimaa arenenud põllumajanduse ja aktiivse kultuurieluga piirkond. Põllumajanduses oli iseloomulik suurem suurtalude osakaal, põllumaa suurem osakaal talumaade hulgas ning uuema põllumajandustehnika kiirem kasutuselevõtt. Kultuuritegevus avaldus eelkõige aktiivses seltsiliikumises (Eesti Entsüklopeedia).

Kust on pärit meie kultuuri- ja vaimuinimesed - Eesti Kirjandusmuuseumi kaart aastast 1938?

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ja Teine maailmasõda andsid aastasadu kujunenud mulgi identiteedile raskesti korvatavaid lööke. Kuigi Sakalamaa lõunakihelkonnad jäid ka pärast talude kaotamist ja küüditamisi Eestimaa üheks arenenumaks põllumajanduspiirkonnaks, ei saavutanud nad siiski enam taolist rolli, nagu oli seda olnud mulgi talude ajastul.

Hoolimata Mulgimaa tormilisest arengust 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, jäi mulk paradoksaalsel kombel väga konservatiivseks ja alalhoidlikuks. Kõige enam avaldus see materiaalse kultuuri valdkonnas, eelkõige rahvariietes.

Eri allikad viitavad sellele, et 19. sajandi lõpul oli mulk sageli ka kaugelt ära tuntav, kuna kandis musta kuube ja kaabut ning paistis teiste hulgast välja oma uhkeldava ja silmapaistva käitumisega.

Mulkide stereotüüpseks iseloomujooneks võib pidada uhkust (Lenk, 2008). Võrreldes teiste eesti hõimudega on rikkust ja sellega kaasnevat uhkust omistatud just mulkidele (Remmel 2003).

Uhkust võib aga mõista kahes tähenduses. Ühest küljest on uhkus positiivne iseloomujoon, mis on võrreldav iseteadvuse ning auga.

Etnoloog-kultuuriloolase Heiki Pärdi (2000) sõnul näevad mulgid oma iseloomu põhilaadi sellistes omadustes nagu au, uhkus ja jonn.

Samal seisukohal on ka rahvaluuleteadlane Oskar Loorits, kelle arvates pärismulgid ei olegi nii upsakad, nagu seda nende kohta arvatud on: Mulgi tõeline uhkus ja iseteadvus on oma algselt olemuselt positiivne tung, mis kihutab meid kõrgemate varade ja väärtuste loomise poole, kuid mis kohustab meid ka nõudlikumaks nii teiste kui eneste ja kogu elu vastu. Just selles normatiivses väljendubki mulgi vaimsuse päätunnus, mis eraldab „uhket“ mulki ilutsevast setust, seiklevast saarlasest, mediteerivast virulasest ja teistest. (Loorits, 1936).

L. Koidula on teoses „Säärane mulk“ kujutanud noort mulki Männiku Märti taibuka poisina (Lenk, 2008). Autor on mustakuuemeestest loonud pildi kui väga hariduslembelistest inimestest. Seda iseloomustavad hästi teose ühe tegelase, Mäeotsa Peeteri sõnad: Kes mind käskis oma Maie kooli panna? See on ka jälle mõni mulgist väljaarvatud haru, et naised peavad lugema ja kirjutama õppima. (Koidula 2002) Märt ütleb enda kohta kiitlevalt: Nad võivad uhked olla meie peale, sest kuskil ei sünni nimetamisväärt tegu meie maal, kus mitte mulgi pea või käsi töös ei ole. [...] Miks on mulgil rohkem jõudu? Sest et tal rohkem pead on! Ja kust tuleb tal ärksam meel? Usinamast kooliskäimisest. (Koidula 2002) Ilmekalt kirjeldab mulkide tarkust Juhan Kunder teoses „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus“: Mäe Margus ei salli Mulgi mõistust! Mis iseäranis mõistus sell mulgi siis on? Kus koolis tema on käinud?! See on õige: Meie oleme jõukamad kui Tartlased, aga üksi ta selle läbi, et hoolas linaharimine ja karjakasvatamine meid aidanud on, ja sellel meie päevil oma rahakopikakene taskus on, ega see ju ometi ka tõsine sulane ei taha olla. (Kunder 1914).  

Juhan Kunderi teoses „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus” on tartlasi imestama pannud mulkide rikkus: Mulkidega, kes kõik hulgused ja tülitegijad on! Ta küsi järele, kus need hobuse vargad, uhked poisid ja toredad tüdrukud on – ikka ja jälle Mulgimaal. Kas on veel nurka meie maal, kuhu Viljandi mees, see neetud Mulk, oma nina poleks sisse pistnud ja ära ostnud?! Mina sest aru ei saa, kust need Mulgid ka selle raha välja võtavad. (Kunder 1914).

Päewaleht. 22. jaanuar 1934. Seltskondlik kroonika. Tallinna mulgid olid koos.
Riigiwanem K. Päts kaasmaalaste keskel. Kindral Soots wäitis, et „mulk” pole mitte lätikeelne sõimunimi, waid araabiakeelne „isand” ja „käskija”.

Laupäewal, 20. jaanuaril. kell 9 õhtul oli Seltskondlikus majas mulgimaalaste ühine kooswiibimine. Mulkide kokkukutsumise idee algatajaks olid noorema generatsiooni weendunud mulgid. Sellele waatamata oli tulnud kokku ka arwukalt wanemaid ja nimekaid mulke. Kogusummas wõttis kooswiibimisest osa ligemale 300 „aadlikku”, nii et Seltskondliku maja ruumid tundusid kitsastena.

Ilmunute hulgas torkasid silma praegune riigiwanem K. Päts oma noorema poja Wiktori ja, miniaga, kindral-leitn. J. Laidoner, kindral-major J. Soots, pr. Mari Raamot oma poja Ilmariga, pr. A. Warma, wann. adw. Th. Rõuk, direktorid K. Unt, Th. Käärik, J. Gonin, kolonel A. Schwarz, dr. J. Keerig, rida wanemaid ja nooremaid ohwitsere, arste, adwokaate, ajakirjanikke, ametnikke, üliõpilasi jne.

Kuid paljud tuntud mulgid olid jäänud tulemata: mõni oli ära sõitnud, teist takistasid kodused asjad. Oodati sääraseid weendunud mulke, nagu kindralmajor A. Larka, kindral-major G. Jonson, dir. J. Sihwer, end. riigiwanem A. Rei, end. riigiwanem J. Tõnisson.

Huumoririkka ja sütitawa kõne kaasmaalastele pidas kindral J. Soots: „Kaasmulgid! Pealinnas kogunesime kokku, et õppida teineteist tundma, kes kodumaal pole weel saanud tuttawaks. Kõigepealt on tarwis selgitada, mida tähendab üldse sõna „mulk” ja missuguse õigusega tuleme selle nime all kokku. Dr. Luiga arwab, et sõna „mulk” on lätikeelne sõimunimi ja seepärast on mulgid peagu lätlased. Üks Saksa professor kirjutab aga, et „mulk" on araabiakeelne sõna ja tähendab tõlkes „isand", „käskija". Praost Westren-Doll kirjutab omakorda, et wanad eestlased on pidanud ärisidemeid araablastega. Asi on klaar: mulgid olid juba wanal ajal meie rahwa paremaks kihiks, isandad ja käskijad.

Ka praegu pole olukord teissugune. Rahwas paneb wälja oma parimad mehed kandideerima riigiwanema kõrgele kohale. Kõik neli kandidaati on mulgid. Üks mulk on kindlasti tulewane Eesti isand ja käskija.

Siis weel mulkide territooriumist. Raske on määrata kaardil täpselt kindlaks Mulgimaa piirjooni. Nad eralduwad aga siiski. Kõikjal, kus süüakse paksupiima-korpe ja kus paksupiima kiht korpidel on nii paks, et nina jälg jääb süües paksule piimale, seal elawad mulgid. Ka kama järgi sai wanasti eraldada mulke, kuid ETK ehitas ubamulkide rajooni kamajahu wabriku ja kogu Eesti tahab hakata kunstlikult mulgistuma.”
Lõpuks waliti toimkond eesotsas kindral Sootsiga, kes korraldaks järgmise mulkide kooswiibimise.

Eesti Sõna. 28. september 1943

Eestis ainulaadsena esineva mustmullapinnaga moodustab vald veel praegugi jõukaima põllumajandusliku ala, mida kadestavad paljudki teised põllumehed.

Kui jalutada mööda Mulgimaa põllupeenraid, näeb kõikjal eeskujulikult haritud põlde lokkava viljaga. Kiduraiks on jäänud viljad vaid uudismail. Seal kummitab sama viga, mis mujalgi - kunstväetise puudus. Üldiselt aga on uudismaad vähe, kuna üle poole valla üldpinnast moodustab põllu- ja aiamaa.

Mulgimaa põlde vaadeldes võib võõras põllumees kadestamise kõrval ka imestada. Nii korralikult haritud põlde ja korrastatud taluhooneid leidub mujal valdades tõesti vähe. Neid vaadeldes meenub kadunud mulgi kirjaniku Kitzbergi ütlus, et mulgi põllult ei leia sa kivi koera viskamisekski. Nii hull lugu just pole, kuid kivi otsimiseks kulub tükk aega. Seda eriti suuremate talude põldudelt.

Võõrast üllatab mulgi talu hoonestatud osa suurus. Korralik, põllupinnalt võib-olla vaid keskmine talu omab sageli paarikümne ehituse ümber. Lähenejale tundub see juba külana, kuid õue astudes veendud peatselt, et tegemist on vaid talu majapidamishoonete ja alataredega. Viimastes elas enne sõda talude põllutööhooaja tööreserv. Nüüd aga palju hooajatöölisi ei tunta, sest töökäte puudus on siingi terav.

Suurema kahju on punane võimuaasta aga teinud põllumajandusele. Suured talud tükeldati. Loomad jagati kümnetesse kätesse ja külvikorrad aeti segamini. Nüüd on paljud talud peagu karjadeta, inventar lõhutud või laiali kantud ja põllud tublisti kurnatud. See aga mulki ei kohuta. Ta teab, et hoolsa tööga saavutab ta talu peatselt jälle endise hiilguse.

Teksti ja ülevaate koostas erinevate allikate põhjal Kaja Allilender