Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Ajalugu

Liplapi aiatöö- ja majapidamiskool

Liplapi aianduskool, omaaegne talu Halliste kihelkonnas, nüüdses Halliste vallas Uue-Kariste tee ääres.

20. sajandi algul pärisid neli õde oma vennale Johann Sapasele kuulunud Liplapi talu. Marie Sapas, kes oli õppinud Tartus, Moskvas, Soomes ja Saksamaal kodumajandust, asutas tallu kodumajandukooli.

Talus tegutses 1910–27 Eesti ja kogu Venemaa esimene omataoline aiatöö- ja majapidamiskool.

Koolil oli hea õppebaas (viljapuu-, marja-, köögivilja- ja lilleaed, mesila, park) ning asjatundlikud õpetajad. Õppetöö koolis kestis seitse kuud, algas aprillis ja lõppes saagi koristamisega oktoobris.

Igal aastal kogus Liplapil aiandus-, mesindus-, kodumajandus- ja söögitegemistarkusi 20–24 tüdrukut. Kool lõpetas tegevuse majanduslike raskuste tõttu, kokku sai seal hariduse 568 neidu. Tunnid algasid aprillis ja lõppesid saagi koristamisega oktoobris. 

Hiljem tegutses sama suunitlusega kool Kamara koolis ning edaspidi Abja mõisahoones aastatel 1930–46 mitmesuguste nimede all: Halliste kodumajanduse täienduskool (Abjas), Abja kodutööstuskool, Abja kodumajapidamiskool. Viimases kestis õppetöö kaks aastat.

Liplapi häärber (ehitatud 1900/1911) oli tüüpiline historitsistlikus laadis talumaja, milliseid 19. sajandi keskpaigast alates ehitati Halliste kihelkonnas hulgaliselt. Kahekorruselise hoone pindala oli umbes 250 m2, selles oli 15 eluruumi. Halliste kihelkond oli esimesi piirkondi, kus hakati talusid päriseks ostma, ning rehihoonete asemel moodsaid elamuid ehitama.

Nüüdseks hävinud koolihoone asukohta meenutavad palgilaadsed lehtmetsatukad.

Teenekas haridus- ja seltsitegelane Marie Sapas arreteeriti 1950 ja ta suri Valga vanglas. Pärast Teist maailmasõda kasutas talu hooneid kohalik A. Ždanovi nimeline kolhoos ning lammutas 1954. aaastal talu peahoone maha.

Praegu on Liplapi talu hoonetest säilinud ainult tütarlaste internaadimaja ja kasvuhoone korsten.

Postimees. 12. augustil 1915.Liplapi aiatöö ja majapidamise koolt 5-aastaseks juubeliks.
Wiis aastat tööd ja järjekindlat püüdmist ei mitte ainult selle poole, mis kasulik ja tarwilik, waid ka mis kaunis ja ilus, ja meie silmade ette kerkib Liplapi aiatöökool, nägus oma wälimuses, sümpatlik ja tähelepanemisewääriline oma sihtide ja püüete poolest. 1911. a. kewadel algas preili Marie Sapas oma tööd, wisalt ja sihikindlalt, pärast põhjalikumat ettewalmistust Soomes ja wäljamaal. Tal oli esimesel aastal ainult neli õpilast, ise oli ta kooli juhatajaks ja ühtlasi ainsaks õpejõuks. Suureks toeks oli tal alguses vend, hiljuti surma läbi lahkunud Johann Sapas, kellel juba isast seatud suurepäraline wiljapuuaed tarwitada oli ja kus ka esimesed kooliõpilased oma tööd wõisid alustada. Wiljapuu aia kõrwale asutas Marie Sapas keeduwilja-aia, mis wiieaastase töö järele niipalju waatamise, niipalju imetlemise wäärilist pakub. Mõlema aia all on üle 10 wakamaa. Piinlik puhtus ja kord, ilunõuetele wastaw sissesead ja järjekindlalt läbiwiidud maitse iseloomustawad terwet seda kooli.

Praegu töötab kool 28 õpilasega. Rohkem õpilasi wastuu wõtta ei luba ruum, ehk küll ülesandmisi tänawu 100 ümber oli. Kooli jaoks on hiljuti suurendatud Liplapi elumaja, kahekordne suur ehitus, tarwitada. Õpejõudusid on üheksa, kellest üks osa wäljast poolt - meie tuttawamad taimeteadlased - õpetust andmas teatawatel aegadel käiwad. Õpetatakse pääasjalikult ikkagi aiapidamist ja teises joones majapidamisesse puutuwaid aineid. Õige huwitaw on kooli söögisedelit waadata, kus juhtiw osa täielikult taimetoitude käes on, kuna liha, mis meie talude „tagakambrites” seni ainuwalitsejaks oli, õige tagumise plaanile on nihutanud. Sigurikohwi asemel on linnasekohwi, hariliku thee aset täidab õuna- ehk mõni muu thee. Kõik on juba mitu wiimast aastat soomlase neiu J. Kekkalainen´i juhatuse all, kus aiasaadused nii mitmekesisteks, paljudele seni koguni tundmatateks toitudeks walmistatakse...

Postimees. 14. augustil 1915. Liplapi aia - ja majapidamise kursuste 5-aastane kestusepäew.
1. augustil oli Liplapi aia- ja majapidamise kursuste 5-aastane mälestusepäew. Selleks päewaks olid siis ka paljud endised õpilased, kellel see praegustes oludes wõimalik oli, Liplapile kogunud, küll Wõrumaalt ja Wirumaalt, Jurjewi ja Pärnu rajalt, et ennast üheskoos teistega kord inimesena tunda, kellele meie kodumaal teatud ülesanded ja eesmärgid kanda on antud. Olid ka paljud, peaaegu enam kui pooled, tulemata jäänud, sest praegusel ajal on edasisaamine raske, ehk mõnelpool koguni wõimata. Ka teisi külalisi oli kaasa tulnud.

Umbes kella 1 ajal lõunal kogutakse saali ja neiu Sapas awab päewakorra kõnega. Annab lühikese ülewaate selle asutuse wiieaastasest tegewusest, kõneleb muredest ja waludest, mida tema alguses läbi pidanud elama, kõneleb selle asutuse eesmärgist ja sihtidest ja wiimaks seab õpilastele uusi sihte üles. Liplapi aia- ja majapidamise kursustel, tema juhataja sõnade järele, on eesmärgiks meie kodumaal aiatööd edendada, mitte aga ainult perenaist ette walmistada. Aed peab niipalju sissetulekut andma, et ta inimest täiesti ära wõib elatada, ehk jälle talu kõrwal peab ta talu sissetulekut suurendama. Niiwiisi wõib meie kodumaal naesterahwas aias tööd ja ülespidamist leida ning sellepärast täiesti iseseiswaks saada.

Wisadust ja püsidust on neiu Sapas'el olund. Kui ta wiie aasta eest alganud, on tal esimesel aastal ainult kolm õpilast olnud. Järgmisel aastal tõusnud õpilaste arw üle 20 ja pärast seda on neiu Sapas pidanud ikka pooled soowijatest tagasi lükkama, sest kursustele ei wõi üle 30 õpilase wastu wõtta. Tänawu on 27 õpilast.

Üleüldse on selle 5 a. jooksul Liplapil õppinud 117 õpilast. Neid on kodumaa igast maakonnast pärit, isegi ka Wenemaalt ja Saaremaalt, kuid ikka kõige rohkem Wiljandimaalt. Õpilased on suuremalt jaolt tõik oma isa taludes töösse hakanud.
Kursustele astujate haridus on mitmekesine. On enamjagu kihelkonna- ja ministeriumikooli lõpetajad, pääle selle leidub linnakooli, progümnasiumi ja günmasiumi lõpetajaid. Õpetus kursustel on teoriline ja praktiline. Et õpetuse asja tarwilisel kõrgusel hoida, on neiu Sapas katsunud hoolt kanda, et tal tarwilised abilised kooliõpetajad oleks. See on tal korda läinud.

Pääle neiu Sapas'e kõne arutatakse tema ettepanekuid läbi ja jõutakse otsusele, et meie kodumaal seemnekaswatuses wäga palju wõib ära teha, niisama puuwilja kuiwatamises, iseäranis nüüd, kus juurdewedu Lõuna-Wenemaalt wõimata on. Siis mindakse murule mängima, aeda jalutama, õue jooksma ja wanade tuttawatega juttu ajama. Wiimaks kutsub tuttaw Eesti pann õhtusöögile. Astume saali. Soome eeskujul wõtab toidu raskuse all ägewalt laualt igaüks, mida tema süda soowib. Enamus, nagu ikka Liplapil, taimetoitude käes, kuid ega sellepärast liha ka keegi keela.

Järgmine päew on pühapäew. Esimene pool päewa saadetakse niisama mööda lauldes, mängides, lillesid korjates, kimpa tehes, sest õhtupoolel on Liplapil pidu Punase Risti hääks. Tegelased puha Liplapi neiud-õpilased. Eeskawas on laul neiudde koori poolt, ilulugemised ja näitemängud: „Tõde” ja „Lambaliha”. Ettekanded rahuloldawad ja isegi hääd. Sünnitawad nalja ja loowad meeleolu. Rahwast on palju kokku tulnud. Pidu peeti Liplapi küünis. Muu seas paistab silma odaw einelaud, mille jaoks osawad Mulgi perenaesed omaltpoolt kooke, korpisid ja teist söödawat materjali on kinkinud. Pidul on lillede ja punaste ristikeste müük hoos. Terwe sissetulek kokku üle 400 rubla.

Muu seas peab tähendama, et kõik külalised ja õpilased teisel päewal ennast ühiseks päewapildiks üles wõtsid, missuguse pildi kohe Postimehe Wirmalistele saadan, kui kätte olen saanud. Pärast pidu kogutakse weel kord saali kokku, lauldakse, mängitakse, peetakse wastastikku kõnesid, lastakse elada, soowitakse palju aastaid neiu Sapas´ile ja liplaplastele. Ei pane tähelegi, kui esmaspäewa hommik kätte on jõudnud. Liigutusega surume neiu Sapase kätt soowides, et ta oma aateid wäsimata eesmärgile wiiks.
Üks kodumaa poeg.