Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Ajalugu

Abja linavabrik

Linakasvatus oli juba 19. sajandil saanud Mulgimaa arengu ja jõukuse aluseks. 1913 asutasid Halliste ja Karksi põllumehed Halliste Linaharimise Ühisuse (1918 muudeti osaühisuseks,

1926 nimetati Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuseks) ning otsustasid tsaarivalitsuse rahalisel toel rajada linavabriku.

Ühisuse ja vabriku rajamise eestvedaja oli Mats Kissa, kes 1911. aastal oli lõpetanud Riia Polütehnikumi tehnoloogiainsenerina.

Linavabrik ehitati 1913–14, koos tootmiskorpusega ehitati ka kontorihoone ning mitmed abihooned, sealhulgas töökoja hoone ning linaseemnete ladu. 

Abja linavabriku hooned

Esimene toodang valmis 1914, kuid edasine areng peatus seoses Esimese maailmasõja puhkemisega. 1919 algas vabriku hoogne laienemine, rajati jahuveski ning värnitsaosakond, 1920 valmis lauavabrik. 1923 osteti senise 135 hj aurukatla asemele uus 275 hj aurukatel. Samal aastal laiendati ka värnitsaosakonda: linaseemnete pressimise osakonnale ehitatati juurde linaseemnete ekstraheerimise osakond. 1935. aastal oli vabrikus 50 töölist (Eesti Entsüklopeedia).

Abja linavabriku algne kompleks koosnes mitmetest üksteise külge ehitatud tootmishoonetest: katlamaja, linaropsimise ja -leotamise osakonnad, värnitsaosakond. Valdavalt oli tegemist ühekordsete viilkatustega hoonetega, mille hulgast tõusis esile ümbritsevatest hoonetest kõrgem katlamaja. Tootmishooneid ümbritsesid abihooned: kontorihoone, töökojadlaod, saeveski jne. Vabriku sissesõidu ees on ühekorruseline riskülikulise põhiplaaniga historitsistlik tellistest kontorihoone (Eesti Entsüklopeedia). Vabrikuhoonete sisemist lahendust muudeti pidevalt 1920. ja 1930. aastate laiendamiste ning juurdeehituste käigus ning 1970. aastate põhjaliku rekonstrueerimise tulemusena.  2011 ning 2012 lammutati suurem osa linavabriku tootmiskorpusest, tänaseks on alles korsten ning osa ajaloolisest katlamajast. Rahuldavas seisukorras on ehitusaegsel kujul säilinud kontorihoone, ehitusaegses mahus on 2010–11 rekonstrueeritud endine linaseemnete ladu ning 2012 töökoja hoone (kohandatud korteriteks).

Vabriku taga paikneb omaniku villa nn Inseneri loss. 1922–24 ehitatud hoone arhitekt oli Heerwagen Münchenist, hoone ehitasid saksa töölised. Kõrge kivikatusega hoone on elavalt liigendatud, nurgad dekoreeritud sõõrmotiividega (sarnast motiivi võib ümbruskonna majadel veel näha). Esimesel korrusel olid kabinet, elutuba, kaks saali, veranda ja söögituba ning kolm magamistuba, teisel korrusel kaks külalistetuba, peosaal ja teenijatoad. Saalides oli pähklipuumustriga tammeparkett. Elutoas tammepuust lagi, muud laed olid kaunistatud kipsornamentidega. Kamin oli kaetud Meissneri portselanist kividega ja fuajee laes oli kasutatud klaasi. Maja juurde kuulus garaaž autojuhikorteriga ja prantsuse stiilis aed.

Sakala. 17. september 1912.
Hallistest. Linaharimise ühisuse kinnitamiseks on sammusid astutud ja otsitakse Abja ehk Halliste waksali lähedale kohast platsi, mille pääle linaharimise wabrikut ehitada wõiks. Ettewõte, mis Wenemaal esimene sellesarnane on ja meie linaharimises tähtsat osa tõotab mängida, huwitab pääle kohalikkude wäike-ja suurmaapidajate, nagu Rishk. Westn. teatab, weel põllutöö pääwalitsust, ning wäga wõimalik, et säält 50 tuhanda rbl. abiraha palwele wastu tuldakse. Ehitusega, milleks materjal tänawu talwel kokku muretsetakse, tahetakse kewadel algada, nii et asutus 1913 a. sügisel juba tööle wõiks asuda. Kraatsitud lina kuiwatatakse põllul ära ja saadetakse siis wabrikusse, kus ta esite sellekohastes sisseseadetes sooja wee sees ära leotatakse ja pärast masinate abil ära puhastatakse. Nagu wäljamaal tehtud proowidest selgunud, ei jää meie lina niisugusel harimisel kõige parematest Austria lina sortidest mitte taha.