Mulgi luu

Soobiku Hilja lugu:

Mõrru popipäe

Uutsi pühäbe õhtut, sis pidi mede ritsimajan oleme operetiõhtu. Vist olli luu päälkiri „Lõbus lesk“ Peräst sedä olli saalin iki ka tansmine. Ma lätsi sis kah. Osti kige odavempe pileti etendusel, et sis jääs ka tansu jaos raha järgi. Emä käsk küll õkva pääle näitemängu kodu tulla, sest tõine ommuk olli ju vaja kuuli minna. Mia õpsi sis joba ütsmenden lassin, a mia tahtsi kangest tansi. Sis mõtligi, et egä kodun kennigi ei tää kunas etendus lõpep ja mõne tansu saa iki tettä. Ma sai ka üte vägä kenä poisige tansi!
    Äkki näi, et miu esä om  saali usse pääl. Jätsi poisi sinnapaika ja juusse ussest vällä. Pellässi, et esä akkas sääl saalin miuge kakleme. Kun sis sii äbü?  Kodun pidi iki seleteme, mike- peräst pakilt kodu es tule ja kun mia tansupileti jaos raha sai. 
Selle mölluge jäive mul saksa keele ja vene keele tunni õpmede. Lepsime sis penginaabrige kokku, et iisebe me kuuli ei lää. Arvate olli, et mõlempen tunnin lastas tükke jutuse ja sedä me es mõista. Pidu peräst jäi kik õpmede. Iisebe ommuku lätsi kodunt vällä kooli poole, a raudtii veeren oodas miut penginaaber. Käänsime raudtii pääle ja lätsime edesi alevi lõpuni. Säält läits tii mõtsa. Taevan olli illus jürükuu päe. Sõidutii olli sihande lõgane ja obesesõnnik ujus lompe pääl. Allpuul olli viil jää ja mõtsan kõrgempe kotuse pääl kasve kuju kanarbiku. Sinna istime maha. Sis võttime koolikotist vällä oma lauliku ja laulsime selleaigsid laule. Kõnelime omi asju. Ku uur näidäs puul katte, sis tõusime üles ja kõndsime tagasi alevis. Lassiõe tullive vastu ja ütlive, et meid es küsü üitski õpeteje. Lätsime kodu ja sõime kõtu täüs, sis istsi oma lavva takka ja akassi õpme.
Sõa aal olli aga  pallu sõapõgenikke ja suur kortelite puudus, siiperäst panti mede manu üits füüsikaõpeteje esä tuppa eläme. Mia kuuli küll, et temä kõnel emäge, et piap vaateme mineme, mikeperäst temä lassi poisi puudusive täempe koolist. Mia eitusi nii ärä, et äkki kontrollive miut kah. Esi arvassi, et egä füüsikaõpeteje ju ei tää, et mia puudusi,  sest meil iisebe temä tunni es ole.
Raasikse aa peräst tulli õpeteje tagasi ja ütel emäl, et esäl saadeti koolist kiri. Emä õigas esät ja esä tulli küüki. Esä võts kirja ja luges „Kas olede täädlik oma tütre puudumisest ?“
Sis alle sii peris pahandus alas. Esä ääl läits kurjas : „Mis korrat, sia ei ole täempe koolin olluki? Kos sa ollid? Kellege sa ollid? Nüid visats siut koolist vällä.“ ja sedäviisi edesi. Sis ma kõneli kik oma süäme päält ärä ja mikeperäst mi koolist poppi teime.
Füüsikaõpeteje tulli kah mede kambres ja ütel esäl, et nõnda ull sii asi kah ei ole, et üte puudumise peräst kohe vällä visätes. Lääde direkturi manu ja palude andis. Sii ju edimene kõrd.
Sis ma mõtli, et temä esi ütelgi, et miut koolin es ole, sest ta olli sii päe kolidorin korrapidaje. Tegeld olli  saksa keele õpeteje nännu ku me raudtiid pidi kõndsime.Ta tund penginaabre palitu perrä ärä. Temäl olli suurrätist tettü ruuduline palit sellän. Tõistel sihandest es ole. 
    Tõine ommuk kõnelime penginaabrige, mis johtus. Mia es tääki, et miu emä juusk penginaabre  emä manu. Tullu ussest sissi ku tuulispask, ilmä teretemede ja ütelnu: „Kas tääde. mihandse asjage tüdriku nüid akkame  om saanu?“ Penginaabre kodu es ole kirja saadet. Nüid nõuti ka temä käest seletust ja esiki sirelioss olli irmutemises sissi tuud. Es lüvvä küll, aga üteldi, et sihandest asja änäp juhtude ei või.
Nüid pidasime aru, et kudas mi direkturi manu lääme. Olli üits takistus. Sügüse tulli mede kuuli nuur illus miis lauluõpetejes. Kik tüdriku ollive temäst sissi võet. Laulsime koorin ku lõokse, et saas aga tedä nätä. Ja sedä me es taha, et temä mede pahandusest  kulleb.
Kaits vahetunni passeme õpeteje tua usse man. Direkturi manu sai minna läbi õpetejede tua. Kolmandel vahetunnil tulli õpeteje Rein (lauluõpeteje) ussest vällä ja me lätsime pakilt sissi. Palleme direkturilt andis. Ta kuuls mede jutu ärä ja ja kõnel pikalt ku alvaste mi teime. Me akkassime mõlempe ikme. Uss olli aga direkturi kabineti ja õpetejede tua vahelt valla ja kik õpeteje kuulive mede pahandusest. Tuppa olli tullu ka lauluõpeteje. Meil olli küll kole äbü. Jäime kuuli ja vällä meid es visate ja tõist kõrda poppi me änäp es tii. Sest sii olli üits vägä mõrru popipäe.

Soobik Hilja Abjast.