Kudas kannel ja torupill tetti?
Kudas kannel ja torupill tetti?
Jumal olli ütekõrra Vanapaganege kätt löönu, et kumb saap ennemb üte mänguriista valmis tettä. Jumal olli sõs nakanu kannalt tegeme. Vanapagan jälle nakanu torupilli tegeme. Jumal saanu oma mängiriista ennembi valmis ku Vanapagan oma torupilli ja mängin sõs, et mõtsa vastu kõlanu. Jumal mäng oma kandle pääl ja puha linnu nakanu talle järgi laulma ja temä pillimängmine ollu pailu ilusamb ku Vanapagane mängmine. Sedäviisi om sõs kannel ja torupill saanu.
Selve, K. (Toim). (2005). Loomislugu Mulgimaalt. (lk 23). MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut: Greif OÜ.
Mikeperäst erelise ja mesilinnu om kihtitse?
Nõgla-uisa /nõelussid, st rästikud/ om vanast pallu kõvembe kihtige ollu ku nüid: kedä na om trehvänu nõklame, egä sii enämb eluge ei ole pääsnu. Jumal nännu, et sedäsi pallu kahju om saanu, selleperäst võtten ta temä käest suurembe jao kihti ärä ja jaganu tõistel, nagu erelistel, vaablastel, mesilindel ja mõnel muul kihtitsel putukul.
Selve, K. (Toim). (2005). Loomislugu Mulgimaalt. (lk 81). MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut: Greif OÜ.
Linnukse talve
Talve om meil linde vähä: pal´lude lendäve sügüse lõunemaale. Mede manu jääp neid vähä: araku, varesse ja tuvide. Talveaal om neil pal´lu vähemp süvvä ku suisel aal. Õnnes paneve mõne inimese linnuksidele söögitare puu külgi. Linnu akkve sääl egä päe söömän käimä. Mõnikõrd tuleve esiki orave jaole. Ariligult paneve inimese sinna söögimajja saia, vägevet liha ja viil muud linnusüüki. Ku linnukse magame jääve, aave na ennest äste koheves, sõs ei külmä ärä, om lämi. Edimene linnuke, kes tagasi tulep lämmelt maalt, om lõoke. Sedäviisi me saamegi aru, et tali om otsakõrral ja keväd tulep.
Lain, J. (2006). Linnud talvel. H. Lehesmets (Toim), Mulgimurdelist lugemist lastel (lk 14). Tartumaa Trükikoda.
